NAGU TELLITUD

Eile oli meil Kga selline klassikaline isiksuste clashimine. Või siis meile omane lahkheli. Hommikul ajasime üksteisel tuju pahaks ning päeva lõpuks tundsin mina, et mind on räigelt lugupidamatult koheldud, ma olin vaheldumisi vihane ja kurb ning ma ei kavatsenud seda nii jätta ja eriti ei palunud enda käitumist selgitada, pigem nõudsin.

Asi ähvardas väga kiiresti suureks tornaadotüliks tõusta aga tajusin teiselt poolt siirast soovi asjadest aru saada, mis muidugi absoluutselt ei vabandanud eelnenud käitumist, sest nii lihtsalt. ei. käituta. Aga võtsin tuure natuke maha, sest nägin, et pean end temale arusaadavamalt väljendama. Nõudsin temalt midagi sellist, milleks ta pole võimeline. Vähemalt mitte sellisel moel nagu mina seda teen või tol hetkel temalt ootasin. Ja see arusaamine lõi meile pinnase, kus me mõlemad saime väga avatult rääkida sellest, kuidas me maailma näeme ning aktsepteerida üksteist sellisena nagu me oleme. Sest me kumbki ei ole ei vale ega õige või see, kuidas me asju teeme on teisest kuidagi valem ega õigem.

Kuna ma olen viimastel päevadel väga süübinud Myers-Briggsi isiksusetüüpide sisse, siis ma hakkasin sellest lähtudes rääkima iseendast. Kuigi mul on tunne nagu ma ainult sellest räägikski, kuidas ma maailma näen ja see on minu jaoks juba nii tavaliseks muutunud, siis saan nüüd aru, et väga paljudel on tegelikult väga raske aru saada sellest viisist, kuidas minu isiksusetüüp maailma näeb. Kui sügavale mu tunded ulatuvad, kui palju mu sees korraga toimub ja miks mul on kohati isegi endal raske selles kõiges orienteeruda.

Kl on iga asja jaoks kindel sõna aga minul on iga asja kirjeldamiseks miljon erinevat viisi. Tal hakkab meie vestluste ajal vahel pea valutama. Kui tal muidu töötab mõte väga kiiresti ja teravalt, siis tunnetest aru saamine ja nende kirjeldamine võtab tohutult energiat. Ta ei mõista tihti ka minu tundeid, isegi kui neid selgitada püüan aga tundub, et ei peagi läbinisti mõistma. Aitab ka teadmine ja aktsepteerimine.

Rääkisin sellest, kuidas mul matemaatikatunnis olid tehteid lahendades numbritel isiksused, omavahelised suhted, tekkisid erinevad lood ning kõik see toimus mu sees väga loomulikult, iseenesest, ilma pingutuseta. ja sellest, kuidas siis, kui me kallistame või musitame, on mul alati silme ees erinevad visuaalid, millega kaasnevad tugevad tunded. Oleme olnud üleni kuldsed keset sädelust ja tunne on nii täielik ja külluslik. Oleme olnud keset suuri troopilisi lehti ja tunne on samamoodi külluslik aga teatava kerguse ja sügavusega. Mõnikord meid pole üldse ja mu silme ees on punased-valged-mustad geomeetrilised moodustised või pastelsed kosmosemullid. No ühesõnaga, mu sees toimub kogu aeg midagi. Selle pärast mulle meeldib end vahel igapäevaelust välja lülitada ja mängida Solitaire’i näiteks. Sest siis hakkab kogunenud info end selgeks mõtlema ja see ei nõua minult pingutust vaid juhtub justkui iseenesest. Mõtetele on vaja lihtsalt turvaline ruum tekitada, kus nad siis oma elu elada saavad.

K jaoks tundub see vist natuke ohtlik. Kuna ta seda ei mõista ning tunneb, et see on miski kontrollimatu ja suurem kui tema või mina, siis ta väljendas muret imelike mõtete pärast. No selliste, mis võiksid viia raske õnnetuseni või vigasaamiseni. Ma sain täiesti aru sellest mõttekäigust aga kinnitasin talle, et see oleks juba haigus ning üsna suure tõenäosusega ma annaksin talle sellisest asjast märku. Ning kuigi vaevlen ka tumedate stsenaariumite küüsis, siis viga ma kellelegi (ka endale) ei tee. No et, kui ta meie laste pärast muretseb, siis olen kindel, et ma muretsen rohkem.

Rääkisime ka sellest, kuidas me raskete tunnetega toime tuleme. Minu jaoks oli suur kergendus kuulda, kuidas ta heidab rasked tunded oma õlgadelt maha nagu seljakoti ja nii ongi. Kõlab nagu väga lihtne elu. Minul on lihtsam rasketest teemadest üldse hoiduda, sest mu tunded on nii tugevad ja mitmetahulised, et nendest läbi töötamine võtab kaua aega ja palju energiat. Tihti ma ei saagi mingist tundest täielikult lahti ning iga kord selle põhjustanud asja meenumisel on tunne nagu kuum ora lükatakse mulle kõhtu. Vahel on tõesti tunne, et ma ei suuda oma mõtteid ja tundeid kontrollida ning kohati on isegi füüsiliselt nii talumatu olla, et võtab väänlema. Eile juhtus toidupoes näiteks nii. Selline olukord tekib tavaliselt siis, kui tunnen, et mu ümber on liiga palju müra ja ma ei kuule end päriselt mõtlemas. Selle vastu aitab iseendaga üksi olemine. Viis minutit õues omaette istumist võib mu hinge tohutult toita. Ja omaette kirjutamine.

Viimased lahkhelid oleme Kga nii mõnusasti selgeks rääkinud, varem pole mul sellist rahulolu ja täielikkuse tunnet olnud. Meil on ühesugused vajadused aga nende tähtsus on täpselt vastupidine. K puhul on emotsionaalse läheduse eelduseks füüsiline lähedus ja minul on enne füüsilise kontakti võimalikkust vaja emotsionaalset ühendumist. Ja kuigi see tundub nagu dealbreaker, siis tegelikult on asi väga lihtne. Kuskilt tuleb lihtsalt alustada. Ja kui sellest kohast üle saada, sujub edasine mängleva kergusega.

Ma olen praegu hästi pöörases õppimisprotsessis, kus ma õpin tundma ennast, oma partnerit, meie suhet. Ja ka suhtlemist teiste inimestega. Täiesti uskumatu, kui palju on võimalik õppida ja kasvada ning avastada, et mu süda on määratu ja võimed piiritud.

Advertisements

HÄSTI HOIAN

Mul oli eile üks vau-moment. Imestasin ühtaegu laste täiesti ulmseliselt sünkroonis karjumise ja enda otsustava käitumise üle, mis mind kusjuures üldse ei väsitanud.

Mees tuli koju, olles ühe öö eemal ööbinud. Uni polnud kuigi hea kvaliteediga, seega oli ta õhtul üsna väsinud aga lapsed nii hirmsasti tahtsid temaga mängida ja mürada. Eks nad natuke said ka aga seljas ratsutamist ja kolli mängimist ei jaksanud. Ja kui Mees ütles, et ta soovib praegu puhata, siis läks selline nutukoor lahti, et ta pidi põgenema, sest pea oli niigi raske.

kaader


Ma olin üsna üllatunud, et reaktsioon nii tugev on aga järele mõeldes täiesti mõistetav, sest nad on viimasel ajal õhtuti väga lahedaid ja lõbusaid mänge mänginud. Ikka max võimsusel möiranud ja müranud ning lapsed olid nii elevil, et issi jälle kodus on.

Okei, võtsin olukorra enda kanda ning hakkasin lapsi magama sättima, mis sest, et kell polnud isegi veel pool kaheksa – selline jaur on väsimuse indikaator. Palusin Tütrel riided ära vahetada. Tuleb tunnistada, ma lõpuks ärritusin, sest selle asemel tehti kõike muud, samal ajal ajal karjudes. Sain seekord õnneks kähku jaole ning lõpuks oli pidžaama seljas JA päevariided ühte hunnikusse ilusti kokku volditud. Panin Pojale pidžaama selga, kes samamoodi karjus ja protestis. Mõlemad lapsed lihtsalt üürgasid ja mina olin täielikus hämmingus – sellist asja pole ammu olnud, vähemalt mitte nii mastaapselt. Õnneks rahunes kõik tasapisi maha – kallistasime, vestlesime natuke muredest ja raamatutest ning tundus, et saime kõik maandatud.

vanaisa sünnipäevapikniku rannapilt


Tore on märgata endas seda rahu. Märgata, et see pole koht, kus endast välja minna. Mina pean olema ruumi hoidja (lahe väljend, mille lapseootushommikult sain). Mina olen see sammas keset tuba, kellele kõik toetuda saab. Lastel on seda turvalisust eriti vaja, sest nad alles õpivad tunnetega toimetulemist. Minu jaoks on suurim kingitus see, kui lapsed end kõikvõimalikel viisidel välja elavad ja mina olen suutnud neile sellel ajal toeks olla. Sellised olukorrad lõppevad tavaliselt rahulike ja mõnusate lastega, kes magavad pika ja sügava une. Ei ole mingit lahendamata riidu, kurbust või viha. On usaldus ja armastus ja turvalisus.

Pildid: Johann 3000. Või Kolmtuhat?

UUED HARJUMISED

Minu poeg käis täna esimest korda lasteaias ja viibis seal paar tundi ilma minuta ka. Nüüd lõhnab ta lõunasöögisupi ja õpetaja lõhnaõli järele ning magab minu kõrval sügavat und.

Arvasin, et teise lapsega saab see lasteaeda minemine (minu jaoks) kergem olema aga ikkagi oli mingi värin sees. Poeg praegu oluliselt noorem, kui Tütar enda esimesel lasteaia päeval ning palju on teistmoodi. Kuigi ta kõne on tänu õega koos kasvamisele päris hea, siis võõral võib natuke ikka aega võtta, enne kui mõistab, mida ta räägib. Poeg on ka suur kaisutaja ning esimese tunni jooksul ta käis korduvalt mult kallistusi küsimas. Lahkuda tahtsin ma ikkagi nii, et teeme kalli-musi-tšau ja lehvitame aknalt. Ma ei tea, kas minema hiilimine ühelgi juhul hea on aga tean, et meile küll ei sobi. Minu jaoks on oluline, et laps näeks, kuidas vanem lahkub (ning et sellega kaasneb iga kord lühike rituaal) ning kuidas vanem pärast alati tagasi tuleb. Mu süda rõõmustab alati nii väga, kui lapse nägu mind nähes särama lööb ja kuidas nad alati mind ja ka teisi lähedasi kallistama jooksevad. Kujutan ette, et kui minema hiilida, siis oleks vastuvõtt hoopis nutusem aga kuna ma pole sellega kokku puutunud, siis ma tegelikult ju täpselt ei tea ka.

Kui ma oma laste iseloome võrdlen, siis näen, et Tütar on hästi isepäine ja julge ning alati ei viitsi mulle aknale lehvitama tulla aga arvan, et tagasihoidlikum ja tundelisem Poeg hakkab alati lehvitama. Kuigi kes sedagi jälle täpselt teab – võib olla mõnel hommikul on vaja kohe pea ees mängu hüpata ning pole mahti tšaugi öelda.

Õpetajad tunduvad väga toredad ja osavad olevat. Nii väikestega on vaja üsna aktiivselt kogu aeg tegeleda ja nii hea oli näha, kui positiivse energiaga nad lapsi tegevustesse kaasasid. Nututeema on muidugi eraldi asi – siis ikka kõlas “ära nuta” jne aga pakuti palju tähelepanu ning võimalust kallistada, kui kellelgi meel vahepeal kurvaks läks. Mul oli hea soe tunne, kui lahkusin, sest tundsin, et nendest õpetajatest saavad mu poja jaoks turvalised inimesed, kelle poole murega pöörduda. Proovime see nädal igal hommikul mängimas käia ning alates järgmisest nädalast paar pikemat päeva teha.

autoentusiast

Loodan, et saan selle aja sees kuskil kolm korda ehk ujumas ka käia ning rohkem kirjutada, kasvõi iseendale. Ma panin blogile Facebooki ka viimaks lehe püsti (@saramanderblog) – olen seda pikka aega kaalunud aga sõbranna andis viimase tõuke. Olen ka ise kogenud, et läbi Facebooki on lihtsam blogisid jälgida, sest blogitakse erinevatel platvormidel ning kes blogide vastu suurt huvi ei tunne, ei kasuta a la Bloglovinit või muud saiti, kuhu kõik uued postitused tulevad. Facebookis on ka lihtsam kommenteerida, kuigi mulle endale meeldib blogides sees rohkem kommenteerida ning kommentaare saada. Kuna mu eesmärk on jõuda huvitatud lugejateni, kes võivad siin kohata toetust ja äratundmist, siis see tundus olevat järgmine loogiline samm.  Ja mine tea, ehk julgustab suurem hulk lugejaid mind sagedamini kirjutama. 🙂

VÄRSKENDUS

Eelmise postituse hõng on veel blogis üleval aga tegelikult on elu väga hästi. Jõudsin koos Mehega selgusele, mis minus muutust vajab ning kirjutasin sellest viimases Emmede Klubi postituses. Selle vestluseni oli nii raske jõuda aga kui ma lõpuks maha rahunesin ja lihtsalt oma tunnetest ja raskest olemisest rääkisin, ilma nõudliku ja süüdistava hääletoonita, siis sai Mees mind kuulata ning mina tema lahendusi vastu võtta. Muidugi oli see raske, sest kohati pean oma loomusele vastu hakkama aga pikas perspektiivis on see vajalik.

Ma ise otsisin lahendust suhtest ning arvasin, et probleem on seal. Tundsin end üksikuna ja tahtsin toetust ning muutusin aina nõudlikumaks, sest ma lihtsalt ei osanud. Kõik oli nii puntras, et ma ei osanud end enam üldse aidata. Siis oligi hea, et keegi teine kõrvalt vaataks ja näeks, et mu frustratsioon tuleb lastest. Emadusest. Olin end ära andnud ning ei arvestanud lõpuks enda vajadustega. Täitsin laste vajadusi, mis kohati oli tegelikult mulle pähe istumine, et oma tahtmist saama. Ja ma olin nii ärritunud, et ma olen sellises olukorras, kus tunnen end teenindaja ja koristajana, keda üldse ei hinnata. Kõige tipuks ma ei saanud üldse aru, et ma selle pärast rahulolematu olen. Arvasin, et peangi seda kõike tegema. Ja vihastasin selle peale, et keegi seda ei märganud ja mind ei aidanud.

Nüüd on aga kõik konkreetsem ja rahulikum ning mul on lihtsam endale kindlaks jääda, kui asi puudutab enda järelt koristamist ning veidi ootamist, kuni ma ühe tegevuse lõpetan. A la kui ma teen laupäeva hommikul pannkooke, siis ma teen kõik valmis ja alles siis istume koos lauda ja sööme. Mitte et ma vahepeal valmistan võileibu või et vahepeal süüakse valmis tehtud hunnik kooke ära. Ma ei pea elu eest tõmblema, et oma lastele meelejärele olla. See saab lõppeda vaid nii, et mulle saabki pähe istuda ning minu vajadustega üldse ei arvestata. Ma arvan, et see pole hea ei mulle, ei lastele, ega perele üleüldiselt. Nii ma siis astun oma mugavustsoonist välja ning hiljem tunnen nii suurt rahulolu oma meelekindluse pärast. See protsess on kohati raske – eriti kui kahtlused hinge hiilivad – aga aeg on näidanud, et lõpuks lahenevad olukorrad sõbralikult ja kõigi jaoks kasulikult. Näiteks ühel õhtul, kui magamaminekut saatis suur hüsteeriline nutt, jõudsin Tütart aktiivselt kuulates juurikani – lasteaias oli keegi teda löönud. Kui see välja sai, siis tuli rahunemine ning uinumine väga kiiresti. Ah, kui rahul ma siis olin! Ikkagi läks kõik hästi. Keegi ei nutnud end magama vaid rahunemine toimus enne uinumist.

 

Järgmised kuud tõotavad ka tulla rahulikud. Poeg hakkab lasteaias käimist harjutama ning olen selle suhtes väga positiivselt meelestatud. Minu jaoks tähendab see sutsu rohkem aega iseenda, raseduse ja beebi jaoks. Augustikuus avatakse jälle ka ujula, kus hommikuti suplemas käia saan ning võib olla seiklen mõnel hommikul hoopis kuskile armsasse kohvikusse kirjutama. Jälle natuke rohkem vabadust. 🙂 Paar kuud veel uue beebi sünnini. Võtkem siis rahulikult.

 

KOOS

Eile tuli väikses seltskonnas teemaks suhted ja emotsioonid ja üks hetk sain ühe küsimuse osaliseks. Kas ma arvan, et suhtes on tülitsemine vajalik?

Ma tol hetkel ei osanud päris õigeid sõnu leida aga ma ütlesin, et ma ei arva, et tülisid otseselt vaja on aga samas kui nad tekivad, siis ei pea neid kartma. Lahkarvamusi tuleb ette ja neist peab rääkima. Aga see pole ka nii lihtne – rääkida peab ka oskama. Ausalt öeldes pole mul kunagi olnud tunnet, et me oleks Mehega hirmsasti tülitsenud. Ma vähemalt ei nimetaks neid tülideks, sest alati olen ma teadnud, et asjad saavad lahendatud. Kui tekib selline olukord, siis ma ei mõtle seda üle ja ei lahterda “tüliks” või “riiuks” ja pole terve päev ülimalt solvunud vaid asun seda omamoodi lahendama. Ja lõpuks lahendame selle omavahel. Kui tunded lähevad üle võlli, siis tuleb aeg maha võtta ja rahuneda ja hiljem uuesti proovida. Töötab, ausalt.

Ma olen tihti kuulnud väljendit, et armastuse nimel ei pea pingutama. Armastus suhtes kas on või ei ole. Mõnes mõttes tõsi aga kui seda võtta nii, et omavahelise suhte pärast ei peaks pingutama, siis sellega ma nõus pole. Suhte eest peab hoolitsema. Ja kuidagi moodi on meil see õnnestuma hakanud.

Kui Tütar sündis, siis võisin aeg-ajalt sattuda peale lausetele või artiklitele, mis mind hirmutasid – naine unustab lapse sündides mehe ära, omavaheline suhe halveneb, lõpuks minnakse üldse lahku ja veel suurte tülidega. Peab vältima seda ja teist ja mitte kunagi ära tee nii ja naa. Need tekitasid minus kõhklusi ja ma ikka juurdlesin oma tunnete üle aga lähemalt neid vaadata ei julgenud, sest kartsin, et see võib tuua liiga suuri ebameeldivaid muutuseid. Ma teadsin, et mingi hetk jõuavad minuni vastused aga kunagi ma ei kujutanud ette, mis tegelikult toimuma võib hakata. Meil on olnud lugematuid vestluseid, kus me oleme teineteisest täiesti mööda rääkinud ja mõlema vajadused on olnud rahuldamata ja mõlemad on samaaegselt tundnud end kõrvalejäetuna.

Aga nüüd, pärast seda, kui ma jäin meie teise lapse ootele, on hakanud asjad kuidagi paika loksuma. Igalt poolt voolab sisse inspiratsiooni ja mul jätkub tähelepanu nii enda, Mehe, kui ka laste jaoks. Ja milline õhkkonna muutus sellega kaasneb! Kodus on mõnusam olla. Palju kodusem. Mina saan Mehelt samamoodi tähelepanu ja meie vestlused, mis puudutavad meie suhet, meie mõlema eraldi elu ja laste kasvatamist, on palju produktiivsemad. Möödarääkimisi on palju vähem ja need vestlused on ausalt öeldes mu lemmikud. Ma tunnen, et mina saan Mehelt seda tähelepanu, mida mul on vaja ja tema saab minult seda, mida temal on vaja. Kodus ja pereelus on palju tervem ja täiuslikum energia ja ma olen päris kindel, et see läheb aina paremaks.

Ja täna, kui Tütart magama panin, tundsin, et tahaksin pärast kaisus tududa. Siinkohal on vajalik märkida, et minu puhul on see harv nähtus, sest tavaliselt mulle kaisus magamine eriti ei meeldi. Läksin kutsusin Mehe ja nii me tegime ühe kollektiivse lõunauinaku. Nii mõnus!

image