PMST EILE

Viiiiiimaks ometi on meil majas uus töötav pesumasin, mis lisaks võrratule mullipesule meile armsasti laulab, kui pesutsükkel läbi saab. Imeline! Kolm nädalat ootasime, tühistasime tellimuse, tellisime teisest kohast ja viimaks, kuu aega pärast vana masina katkiminemist, jõudis ta meile kohale. Nii kodune on pesumasina ja kuivati müra jälle kuulda.

Eile oli väga kummaline päev. Kõik lapsed tõbistena kodus, mina terve päev voodis siruli, sest mitte. midagi. ei jaksa. Kui natukeseks püsti sain ja end kraadisin, siis see näitas palavikku. Mu pea valutas, raske oli hingata, uimane olla, rinnad valusad. Ja ma arvasin, et ma olen suht tasakesi Biiki rinnast võõrutanud. No ei. Minu jaoks see küll tasakesi polnud, sest tunne oli ikka sama nagu teiste lastega, kui päevapealt imetamise lõpetama pidin. Ei soovita. Soe kompress, veidi tühjendamist ja siis vana hea kapsaleht peale, vajadusel valuvaigisti. Ja palju puhkust. Isegi kui lapsed tekitavad igas toas kõikvõimalikku segadust ja enda järelt kõike ei korista (midagi õnneks ikka, props to K).

Vahepeal tuleb tegeleda omavahelise suhtlemisega. No et ei karjuks üksteise peale ja katsuks rahulikult seletada. Kui haiget teed, siis paluda vabandust. Kui haiget saad, siis teisele seda öelda. Kui soovid sama mänguasja, siis küsida ilusti. Kui arusaamatus, siis rääkida rahulikult. Mingi kummaline asi tuli eile üles, kui ma tütart korrale kutsusin. “Selline käitumine on ebaviisakas, palun räägi ilusti.” Lause teine osa jäi kuulmata, sest vastu tuli “Sina oled ise ebaviisakas!!” Seda öeldes vaatas ta nii tõsiselt mulle silma sisse, et see oli suisa naljakas ja ma ei suutnud itsitust tagasi hoida, mille peale ta solvus. Oeh. Palusin vabandust. Aga pärast oli veel sarnane olukord, kus kõik, mis ma ütlesin, mulle näkku tagasi lendas ja ma niimoodi vihastasin, et jäin lihtsalt vait. Tundub nagu kaugusest lehvitaks tuleviku-mina, teismelis(t)e ema. Natukeeeee… hirmus.

Igatahes. Täna on mul juba oluliselt parem olla. Parem hingata, vähem valus, rohkem energiat. Pesu peseb ja kuivab. Ilus elu. K käis eile endale kaubanduskeskusest riideid ostmas ja valis endale nii hästi istuvad asjad, ma olen täitsa uhke. Ja siis ta tõi meile majja veel ühe Spidermani kostüümi, sellise lihastega ja puha, et mõlemad lapsed üheaegselt superkangelased olla saaksid. Ja siis ta tegi päris hilja õhtul veel süüa ka, sest ma ei jaksanud päeva jooksul peale hommikupudru mitte midagi teha. Toitusime võikudest.

Meeleolu on koguaeg päris mõnna olnud. Biik on natuke rohkem minu küljes ja väga kuri, kui kõht on tühi aga see jällegi harjumise asi. Muidu ta sai ju öösel piima ja hommikune näljatunne veidi võõras asi, mis ajab kurjaks küll. Vot, selle arusaamiseni ma jõudsin küll praegu kirjutades. Võit!

Okei, no mul praegu tuli kirjutamise tuhin peale ja nüüd lähen tegelen päriselt meie pesumajandusega, nii et mingi muutus ka ikka toimuks, jeee.

Advertisements

HASHTAG BLESSED – MEELDETULETUS

On aeg kirjutada asjadest, mille eest olen tänulik, sest praegu on ümbritsev elu nii kaootiline ja sassis (nagu viimasel ajal tihti tunnen) ning väikesed meeldetuletused ja positiivsed meenutused tõstavad hingesagedust.

Tõstan sagedust.

Ma olen tänulik, et meie perel (emapoolsel suguvõsal) on oma isiklik kultuurikorraldaja – Minu Tädi. Kui tema poleks selline kunsti- ja kultuurihuviline, ei oskaks mina teatris käia. Tema on see, kes organiseerib meie seltskonnale kultuurikäike. Ta tegi meile giidipaberite saamise puhul Tallinna vanalinnas tuuri, viis meid Teletorni näitusele “Banaane ei ole. Ajareis Nõukogude argipäeva.”, on hankinud meile loendamatuid teatripileteid eriti hinnatud etendustele ning viimane neist oli vist kõige liigutavam minu elu jooksul. Linnateatri “Inimesed, kohad ja asjad”. Ma pole elus ühegi tüki sisse nii ennastunustavalt sisse läinud. Samasugust sügavust olen kogenud vaid filmi vaadates, teatris on alati olnud nagu mingi barjäär lava ja publiku vahel aga seekord see kadus ja ma olin nii liigutatud. Mu süda naeris ja nautis ja murdus ja tilkus verd. Pärast selliseid kogemusi on hingamine hoopis teistmoodi, kopsumaht on nagu suurem ja rohkem valgust ja soojust mahub ära. Aitäh Minu Tädile, et ta võimaldab meil nii erilistest asjadest osa saada!

Olen tänulik, et K oli nõus sellel ühel õhtul oma ajusid kärsatama – kolme lapsega üksi kodus olema. Õnneks suuremad lapsed tabasid ära, et täna on isal nats keeruline ning tegid ilusti koostööd aga Biik pani tublisti kõrvad huugama. Lisaks sellele organiseeris K mulle kaks massaaži ämma juures: samal päeval ja järgmisel. Veel üks asi, mille eest tänulik olen. Kui poleks massöörist ämma, ei oskaks massaažis käia. Ta tegi mulle triggerpunkti massaaži – väga valus, jumaltänatud, et ma sünnitanud olen, muidu ei oleks osanud võib olla valust läbi hingata. Sellega mudis ta mu uinunud lihased lahti ning OEH, kui vabastav see on olnud! Varasemalt olen tundnud end nõrgana aga tegelikkuses mu lihased lihtsalt kompenseerisid uinunud lihaste tööd. Ma oskan nüüd oma jalgu liigutada, päriselt liigutada. Tunnen end oma jalgadel turvaliselt – tunne, mida ma teadlikult pole kunagi tundnud. Ma tajun oma jalgade päris raskust, oskan neid lõdvestada ja üles õhku visata ilma mingi probleemita ja see õnne- ja tänulikkusetunne ajab suisa nutma! Aitäh K, et just nüüd selle mulle korraldasid ja aitäh ämm, et sa oma kätega mu peal maagiat tegid! Sest see on midagi imelist!

Olen tänulik oma vaprate laste eest, kes ise õppides ka meid suurel määral õpetavad. Lastest võiksin lõpmatuseni rääkida aga praegu pean silmas nende esimesi suuri haiguseid, mis eelmise aasta lõpus meid külastasid. Angiin ja kõrvapõletik. See periood oli väga kurnav, elasime oma mullis, oma ajasulus, täiesti oma maailmas ning kohati see ajas lihtsalt hulluks. Samal ajal pani proovile järjepidevuse ning meelekindluse. Elu usalduse. Kuigi tundsin sel ajal ka suurt muret, oli sellega kaasas turvatunne. Kui enam sellele toetuda ei osanud, sain toetust küsida oma tasakaalukatelt sõbrannadegrupilt. Sealt tuli seda ikka lahke kamaluga. #tänulik Nad üldse julgustavad mind leidma oma inner fiercenessi. Need laste (ja mu enda) haigused õpetasid mind rohkem oma sisetunnet kuulama. Kõik need haigused saime seljatatud koduste ravivahenditega. Soolaheeringas on võlukala ning järjepidev kõrva puhastamine vesiniperoksiidi lahusega viib tervenemiseni. IMELINE! Soovitan kõigile Terje Tähe raamatut “Perenaise raviraamat”. See on meil alati käeulatuses ning kõik viimased haigused – kõhuviirused, köhad, nohud, kurgu- ja peavalud on ravitud ja toetatud sealsete võtetega. Ise kinnituse leidmine nende võtete tõhususele annab niivõrd palju kindlustunnet.

Nonii, tuhin läks üle. Tänulikkuse tunne läks ka üle, vahepeal oli asemel suur viha ja rahulolematus parasjagu valitseva olukorra pärast ning väljendasin seda üsna mmm… vihaselt ja rahulolematult. Tundsin, et olen lõksus ja segaduses ja lihhhhtsalt ei oska enam normaalselt suhelda. Tahtsin nutta ja jalgu trampida ja näpuga näidata. Pole üldse ok teistega niimoodi käituda, tean. Aga nüüd olen jälle tänulik, et üks mind taluda suudab. Nagu mina teda! Mulle tegelikult ei meeldi see üksteise talumise jutt, selle asemel võiks olla hoolimine ja armastus aga alati ei pruugi ja siis peabki natuke taluma, et jälle ilusti hoolida ja armastada oskaks.

Sagedus tõstetud. Miks ma küll rohkem ei kirjuta…

ANGIIN, HEERINGAS JA KURKU JÄÄNUD SÕNAD

Ma olen lastega kuskil kaks nädalat põhimõtteliselt üksi kodus olnud. Vahepeale kaks lasteaiapäeva ning nädalavahetused sünnipäevade ja jõulupidudega. Haigused.

Lapsed saabusid üks päev lasteaiast, pead soojad. Siis ma veel ei osanud ette kujutada ka, mis kadalipp meid ees ootab. Kui Jarl piirdus kõrge palaviku ja magamisega, siis Sädel oli sellele lisaks mingi kõhugripp, mis oli nii valus. Pidin talle valuvaigistit andma, sest ta ei saanud ööselgi hästi magada aga see pikendas haiguse kulgu.


Kui haigus ja palavik olid täiesti üle läinud ja ma tundsin, et ma vajan puhkust, siis saatsin lapsed üheks reedeseks päevaks lasteaeda. Laupäeval käisime ühel laste jõulupeol, enne mida me Kga tülitsesime. Ja kuna mul jäid sõnad kurku kinni, hakkas see valutama. Ööga tõusis kõrge palavik ning kujunes angiin. Magasin terve päeva koos Biikiga maha, samal ajal kui teised järgmisel megaägedal laste jõulupeol käisid. Esmapäeval käisid lapsed samuti lasteaias ning õhtul olid jälle peast soojad. Oeh, angiin on ju nakkav.

Olen korra elus angiini põdenud ja see oli ränk. Tookord sain abi antibiootikumidest aga seekord ma ausalt ei viitsinud arstiga suhelda ja pöördusin “Pereema raviraamatu” poole. Ravivariante on palju – valisin välja kaks kaelamähist ja kurgu kuristamise. Kuristasin esialgu õunaäädika veega, kuid hiljem meresoola veega, sest see leevendas mu vaevuseid paremini. Kohupiimamähis aitab siis, kui kurguvalu alles endast märku annab ning kui palavikku eriti pole. Seda tegin hiljem lastele ka, kui nad jälle palavikku jäid ning samuti kurguvalu kurtsid. Neile tegin korra ka sooja õliga mähist aga sellele pikemalt peatuma ei jäänud, sest seda oleks pidanud tegema 4-5 korda päevas ja mul lihtsalt polnud selle jaoks aega.

Kõige tõhusam ravi angiini puhul on aga heeringamähis. Ma olen sellest nüüd suisa vaimustuses, sest võib piisata vaid ühest korrast ja haigel on haigusnähud peaaegu kadunud. Toimeaine sool, abiaine õli. Sool on võimas ravivahend ning õli aitab imenduda. Mina tegin endale seda 4 korda – mul läks paranemisega palju rohkem aega kui lastel ning siiamaani natuke vindun aga juba pärast esimest korda oli mul temperatuur kraadi võrra madalam ning kurk vähem turses. Mulle tundus, et see mähis ei võtnud haigust ära ega surunud seda maha vaid lihtsalt kiirendas läbi põdemist.

Säde puhul tõesti aitas ühest korrast kuigi igaks juhuks tegin teist korda ka. Ta oli ühel õhtul väga kõrges palavikus (korra suisa 39.5!), mis ei tahtnud kuidagi alla minna. Kuna ma eelmise haiguse puhul nägin, kuidas palaviku alandamine haiguse kulgu pikendab, siis ravimiga alandada ei tahtnud. Terve õhtu ja öö tõmbasime teda külma niiske lapiga üle ning hoidsime ühte lappi ka otsmikul. Kuskil tunnike sain teda ka oma naha vastas hoida, et temperatuuri all hoida. Ütlesin talle, et ta ei võtaks emme-issi haiguseid endale, me põeme neid ise ja ta ei pea vastutust võtma. Panime talle kaheks tunniks heeringamähise ning katsusime öö üle elada. Hommikul polnud palavikust enam jälgegi ning kurguvalu samuti kadunud! Olin pisarateni õnnelik! Ma ise vaevlesin kõrge palaviku ja kurguvalu käes üsna pikalt ning mu süda murdus, kui mõtlesin, et mu laps sama läbi elama peab.

img_6718

elasime diivanil põhimõtteliselt

Jarl piirdus väiksema palaviku ja kurguvaluga ning magas eeskujulikult palju, tema põeb meil haiguseid kõige kergemalt ning talub palavikku ka väga hästi. Samas kurguvalu vaevab ka teda ning kohupiimamähised teevad siin imet. Ta hea meelega laseb neid endale panna ka ning tegeleb rahulikult oma asjadega edasi. Ma natuke pelgan seda, et tal kõik nii kergelt läheb, sest see keskmise lapse teema pole mingi niisama asi. Ta võib niimoodi vajalikust tähelepanust ilma jääda, sest on lihtsalt nii self-sufficient. Mõistan seda tänu oma õele, kes on meie pere keskmine laps (kuigi meid on neli) ja ta on alati ise oma asjadega hakkama saanud, nii et vanemad pole pidanud eriti muretsema, kuidas tal läheb. Nagu self-cleaning oven (Modern Family reference, tiihihihi). Samas on Jarl üsna suur kaisukas ning on viimasel ajal ka suts armukadedust üles näidanud (nügib end minu ja Säde vahele näiteks ning ütleb “minu oma”). Jah, võid end vabalt meelde tuletada, kallis poeg!

Igatahes. Kui lapsed tervenesid kiirelt, siis minul haigus vindus. Vindub veidi siiani. Üks õhtu, kui polnud valus enam neelata, sõin kaks röstsaia juustuga ja öösel põmm! mandlid paistes ja kurk valus. Meisterdasin endale kohe kohupiimamähise ja magasin sellega hommikuni välja. Piimatoodetest pean täiega praegu eemale hoidma.

Mul olid veel sõnad kurgus kinni ning tundus, et kui ma lõpuni ei räägi, siis päris terveks ma ei saagi. Pidin endast need välja saama. Üks õhtu, kui dušši all käisin, tundsin end täiesti talumatult üksikuna. Nii juhtub, kui oled kaks nädalat järjest kolme lapsega üksi ja tunned, et oled toetamata. Nii kui kardinad ette tõmbasin, puhkesin nutma. Küürisin endalt haigust maha ja kui kaela hõõrusin, hakkasin veel rohkem nutma, seal oli lihtsalt nii palju pingeid ja ütlemata asju. Eile viimaks palusin K-l kuulata, rääkisin oma asjad ära, kõik täiesti ilustamata ja peaaegu emotsioonideta. Viha ja äng ikka kohati tuli välja.

Olen üritanud alati olla diplomaatiline. Tean, et olen väga empaatiline inimene ning tihti sean teiste vajadused enda omadest kõrgemale. Kunagi ammu, kui seda taipasin ning mõistsin, et see võib viia selleni, et inimesed lihtsalt kasutavad seda ära, hakkasin selle vastu rebellima. Laste saamine jällegi on seda kaitset maha võtnud ning avastasin end jälle samast olukorrast, kus ma olen end ohverdanud teiste heaolu nimel ning sellega neil  elu jube mugavaks teinud. Märkamata, et teen sellega endale määramatul määral liiga.

Seega no more ja never again. Küll see elu ikka piitsutab, täiesti läbi võtab kohati. Aga alati on see ilus ja tulevik tundub helge. Isegi kui parasjagu on tunne nagu elaks tumehallis limbos.

SEDASORTI PÄEV


Langesin täna hästi madalale.

Alustuseks andsin lastele kommi. Enne hommikusööki. Esimene suur viga. Suur-suur-suur viga. Siis üks neist ei söönud putru. Okei, lõunani mängime ja oleme. Siis said mõlemad veel ühe kommi kätte. Ja siis hakkasid mõlemad veel nõudma. Puder ikka söömata. Järgmisel hetkel panin piltlikult öeldes kogu päevale tule otsa – ütlesin, et enne midagi muud süüa ei saa, kui puder on otsas. Siis me istusime köögis tükk aega, Säde nuttis ja karjus. Siis me läksime lastetuppa. No et lõunauni ja nii. Ikka karjub ja nutab. Istusime magamistoas tükk aega, terve aeg karjub ja nutab. Kohati täiiesti südamest.

Väsin mitu korda ära, tahaksin asju loopida ja lõhkuda, ise nutta ja karjuda. Selle asemel toetan lauba vastu narivoodi äärt ja ohkan. Teine laps ka nutab, ei taha magama jääda. Siis kolime suurde voodisse, kõik neljakesi. Kogu see aeg on üks beebi mul rinna otsas olnud, kah ei maga. Proovin veel natuke, siis loobun. Lähme autoga sõitma. Poisid jäävad magama, sõidan läbi mäki drive-in‘i. Kohv ja jäätis. Koju jõudes on mul veidi puhanud aga ikkagi jonnised lapsed.

Ei jõua järgmist uneaega ära oodata.

Ma ei taha nii palju lastega üksi olla. Mul oli juba meelest läinud, kui hulluks see ajada võib.

RÜTM, VIIMAKS

Pärast Biiki sündi olen end korduvalt ebakompetentse emana tundnud. Tundnud, et ma ei tea absoluutselt, mida ma teen. Majas on olnud pinge, sest ma olen justkui äraootavas olekus, et millal asjad paika loksuvad.

Täna loksusid, siis kui poegadega jalutamas käisin – Jarl kärus, Biik linas. Tundsin end hästi ja turvaliselt ning jõudsin järeldusele, et Jarl ei pea käima lasteaias. Koht on olemas ning väga hea, kui meil on võimalus ta vajadusel hoidu viia aga pelgalt koha olemasolu pärast ei pea käima lasteaias. Olin varem kuidagi survestatud teda sinna viima aga pärast sünnitust on see pigem meie rütmi leidmist seganud. Meile kõigile on parem, kui saan olla lastega kodus. Säde käib seal muidugi rõõmsal meelel ja kui Jarl käib lasteaias vastavalt vajadusele, siis Säde on vastavalt vajadusele kodus.

Jarl pole lasteaiaks veel päris valmis ning on selgelt näha, et mina olen talle praegu kõige tähtsam. Ta on väga mõnus mees ka, erinevalt Sädest on ta palju altim minu sõna kuulama ega tatsa naljalt tagasi vaatamata minu juurest minema. Ta pole nii isepäine ja uudishimulik ning ei protesteeri niivõrd palju, ainult siis, kui ta on väsinud või näljane. Jarl on üliarmas väike inimene. Lõbus ja hell, kohati ka üsna suur eputrilla, eriti kui torti pakutakse. Tal on nii iseloomulikult krussis juuksed ja ümmargused silmad ning ta vaikselt moodustab kahesõnalisi lauseid. Jube äge! Ja need toredad asjad tulevad välja siis, kui tal on olnud piisavalt aega kodus olla, oma turvalises keskkonnas armastatud inimeste keskel. Lasteaiast toob ta enamasti kaasa palju stressi ning magamamineku ajal on tal eriti suur vajadus minu läheduse järele. Ma kartsin, et mul saab olema beebi ja väikelapsega raske, sest pärast Jarli sündi oli. Aga hoopis lihtsam on, palju-palju lihtsam.

K on minuga nõus. Kuna tal on puhkus, siis on ta kõige selle juures olnud – näinud Jarli käitumist ning minu olemist. Eile õhtul ma ei tahtnud üldse rääkida, sest teadsin, et hakkan nutma. Jarlil oli palavik ja silmanähtavalt väga paha olla ning ma tundsin end kõige ebakompetensema emana maailmas, sest ma tahtsin teda nii väga tundide kaupa kaisus hoida aga seda on raske teha, kui beebil on vaja süüa ja samuti kaisus olla. Andsin endast tol hetkel nii palju kui sain aga süda igatses rohkemat. Mul oli kurb olla, et ma ei saa oma lastele praegu anda nii palju kui nad vajavad. Või nii palju kui ma tahaksin anda. Ma tean, see on üks leppimise ja rahu tegemise koht, sest ma tahan üsna palju ka ning mul lihtsalt pole sellist ressurssi. Täna tunnen end aga kordades paremini ning olen enda vastu hea. Lapsed on ka õnnelikumad ja rahulikumad.

img_5752

jah, ma olen 25 ja mul on kortsud

 

Hea sügis, ilus sügis. Täiesti kindlalt minu lemmikaastaaeg. Uued algused ja vanad armastused.

 

NIMI

nimi

Selle nimega on tore lugu. See on nimelt minuga kaasas käinud juba enne esimese lapse sündi. Esimene laps on aga tütar, teine laps on poeg ja K tahtis nii väga talle just seda nime, mis tal praegu on. Ja nüüd meie kolmas laps ja teine poeg sai viimaks selle minu nime. Pakkusin seda ka Jarliga välja aga kõik minu variandid olid juba põhimõtteliselt väljaspool arvestust ning kuna mulle väga meeldib K nimi (lihtne, lühike, klassikaline, jõuline), ei olnud mul selle vastu mitte midagi. Jarl on oma nime näoga küll. Oleksin tahtnud kolmandale lapsele ka sama nime panna, sest see on minu arvates lihtsalt täiuslik nimi!

Biiki nimi jäi mulle kunagi silma Simsi mängust. Enne päris elus laste saamist tegin seal otseloomulikult iseenesestmõistetavalt iseenda ja Karli ning lõin pere – ühe lapse nimi oli muidugi just seesama. Seekord ma ei osanud üldse mingit nime pakkuda, sest arvasin, et see nimi on nii kui nii liiga imelik või ei sobi K-le. Sünnitusmajas ütlesin, et tal peab kuninga nimi olema ning K lõi kohe kuningate nimekirja lahti ja hakkas pakkuma. Pidama jäi ta just sellel. Alguses ma polnud üldse kindel ja me arutasime veel paar päeva. Täiesti harjuma ja õigeks nimeks pidama hakkasin ma alles pärast perekonnaseisuametis käimist. Siis mulle hakkas meenuma, et mulle on see nimi päris pikka aega päris kallis olnud. Kartsin enne, et see on liiga võõrapärane või ei vasta mingitele mu enda pandud standarditele. Keegi pole aga kummaliselt reageerinud, välja arvatud Stella, kes meid enam esimese hooga uskuda ei taha ja tünga tegemises kahtlustab, heheh!

Kui esimese lapse nime osas sai otsustatud, käis must korraga üle selline “õige nime” tunne, mida ma pärast enam tundnud pole. Teiste lastega on see õige tunne tulnud aegamisi, mitte nii äkki. Nüüd on õige tunne kõigiga. Minu ilusate nimedega ilusad lapsed!

Saaks ma nüüd nendega samale perekonnanimele …

 

Pilt: KäTu foto

ENNE JA PÄRAST SÜNNITUST

Nonii, sünnilugu läks Emmede Klubisse üles ning nüüd tunnen, et saan kõigest muust seonduvast ka vabalt kirjutada.

Kui 10. septembril veed tulid, oli meil kodu külalisi täis. Ingrid ütles nii toredasti, et suured peod ikka meelitavad inimesi. Aga ega pidu meie lahkumisega ära ei lõppenud – sõbrad jäid meie juurde veel sööma ja lauamänge mängima ning me jõudsime veel peole tagasi. Kanaisa loomusega meestele ei mahtunud muidugi pähe, et kuidas meid ometi koju lasti ning K-ni jõudsid ka mõned hirmujutud seoses lootevee puhkemise, koju saatmise ja napika sünnitusega. K mängis mõned mängud ning sahmis poole ööni koristada, et siis kolm tundi rahutult “magada”, esimese äratuskella peale püsti krapsata ja mind sünnitusmajja talutada. Mõtlesin, et heakene küll, sest kuidas ma sellise ära sahmerdanud mehe sünnitusele kaasa võtan. Kui mõlemad saame niimoodi paremini puhata, siis olgu nii. K üritas nii väga rahulik olla ja mind usaldada ning olen talle selle eest väga tänulik! See kindlasti nõudis suurt jõudu, sest tema oleks tahtnud tuhude regulaarsust või seda, et ma oleksin turvaliselt arstide hoole all.

Ma ise tundsin end kogu protsessis turvaliselt ning valisin sahmimise asemel puhkamise. Oleksin ju võinud lakkamatult jalutada ja üritada tuhusid hoida aga kuna kell oli palju ja magamata öö ei tundunud väga ahvatlev, siis sättisin end ebaregulaarsete tuhude saatel magama.

Sünnitusmajas ei tekkinud samuti pikaajalist regulaarsust kuid protsess käis ja ma tundsin, et sel päeval ma ikkagi sünnitan. Huvitav päev – täpselt 5 päeva pärast K sünnipäeva ning 5 päeva enne Jarli sünnipäeva. Kõik meie pere mehed on septembris sündinud. Mina praegu tunnen, et rohkem ma sünnitada ei jaksa. Kuigi see on väga lahe ja võimas kogemus, siis rasedus ja hiljem sellest kõigest taastumine on paras katsumus. Isegi kui mul on olnud keskmisest mõnusamad rasedused, kurnab see keha ja vaimu ning mina tahaksin nüüd puhata. Seekord oli K sünnitusel väga aktiivne. Ma tundsin juba enne, et see kord on meil võimalus veelgi suuremaks läheduseks. Eelmistel sünnitustel oli väga oluline, et ta füüsiliselt kohal oleks. Olin temaga kogu aeg füüsilises kontaktis – hoidsin tuhude ajal alati ta käest kinni. Seekord oli ta aga vaimselt väga kohal. Suhtles minuga enesekindlalt, ma tajusin tema usaldust ja usku, et ma saan sellega suurepäraselt hakkama. Et ma olen maailma parim sünnitaja. Ta hoidis mind täpselt nii nagu ma tahtsin, ütles täpselt seda, mida mul kuulda oli vaja ja oli üleüldse nii väga imeline! Sünnitusmajas oli tal nii mõnus meeleolu ja see kandus minule edasi. Aitäh, minu mees!

Sünnitustoas läks aeg nii kiiresti. Enda arvates olid mul pressid kuskil 15 minutit, tegelikult aga kuskil pool tundi. Uskumatu, et mu väike beebi nii lühikese ajaga välja tuli. Ma ei kujuta ette, mis surve ta peal võis olla, kui ta emakaga koostöös endale teed tegi. Hiljem lastearstid küsisid pead vaadates, et kas ta jäi sünnitusteedesse kinni või tuli kiiresti. Vapper väike mees! Nii tubli ja vapper beebi Biik, kes hakkas pool tundi pärast sündimist ja uudistamist ise tublisti imema. Jällegi – minu jaoks oli see 15 minutit. Seda ta ei saanud aga kaua teha, sest mulle tuli teha narkoos. Pärast nabaväädi lõikamist ja platsenta sündi vaadati mind läbi kuid jäi kahtlus, et mõned lootekestad pole välja tulnud ning need tuli narkoosi all eemaldada. Käsutasin K-l särgi seljast, et ta senikaua Biikiga nahk-naha kontaktis oleks ning uinusin. Ärkasin maksimum 20 minutit hiljem, kui olin ilusti puhastatud ja õmmeldud (ilupiste) – olin nii-nii unine. Beebi pandi mulle kaissu sööma, K näitas mulle Biiki imetud sinikaid oma rindkerel. Natuke itsitasime, vahtisime beebit ja suhtlesime välismaailmaga. Mina pidin tukkuma ka. Varsti sain püsti tõusta ning tõestada, et ma ei hakka isegi mitte natukene kuskile kokku kukkuma. Anti korraldus tihti tualetis käia ning toodi toit. Haiglatoit on kohati kummaline aga just sellel päeval õnnistati mind imelise kuuma boršisupiga. Luristasin selle endale sisse ning läksime peretuppa lebotama.

img_5405

eine

Pühapäeva õhtul enne valvetuppa kontrolli minemist viisime mu sõbrannale food kit‘i. Mul oli temaga kokku lepitud, et ta valmistab mulle pärast sünnitust vürtsika ingverikarri ja toob selle mulle otse sünnitusmajja. Oujee! See oli täpselt see kosutav eine, mida ma vajasin. Õhtul lasin emal veel šokolaadi tuua ning nautisin seda täiel rinnal. Lisaks oli K mulle smuutisid ja kookosbatoone varunud.

Suur õde ja vend käisid ühepäevast vennakest ka vaatamas. Mõlemad olid nii elevil ja nunnud. Säde hakkas lahkudes südantlõhestavalt nutma, sest ta nii väga tahtis meiega sinna jääda. Kallistas ja musitas läbi pisarate mind ja beebit aga lõpuks lahkus ikka rõõmsal meelel. Jarl oli minu jaoks üllatavalt huvitatud, sest Säde pärast tema sündi nii suurt huvi ei tundnud. Tema käib samuti beebit paitamas ja musitamas ning haiglas olles vaatas värsket kodaniku üsna heldinud pilguga. Oeh, mu süda tahab lõhkeda, mul on kolm last! Suur pere!

img_5437-1

tõeline õnneuim

Kuna teisel ööl läks K suurte lastega koju, siis jäime Biikiga kahekesi sünnitusmajja. Voodis oli nüüd rohkem ruumi ja Biik jäi pikaks ajaks magama. Ma ei tahtnud teda äratada, seega pikutasin teisel pool voodit. Ma ei saanud üldse magama jääda, sest tundsin, et olen temast liiga kaugel. Panin ühe sõrme tema peopessa aga lõpuks ootasin ikkagi nii kaua kuni ta jälle ärkas ja sain ta enda kaissu nossutama. Alles ta ju oli mul kõhus, kogu aeg nii lähedal ja nüüd järsku 30 cm liiga kaugel.

Haiglas oli täpselt paras niimoodi kaks ööd olla. Jõudis juba kodu- ja värske õhu igatsus tekkida. Kodus keegi ei marsi uksest sisse mind või beebit kontrollidega segama, saab rahulikult tukkuda ja olla. Üks naistearst käitus eriti kummaliselt, kui mind vaatama tuli. Biik oli just söönud ja magama jäänud ning hakkas äratuse peale nutma. Selle peale arst imestas ja küsis, et miks nutab. Ütlesin, et ta just jäi magama pärast söömist, mille peale arst ütles, et siis ta küll ei maganud veel. Hmh, okei. Siis ta katsus mu kõhtu, käskis pikali olles pead tõsta ning vaatluse järel hakkas rääkima kõhulihaste lahknemisest. Ma tahtsin vahele öelda, et jah, mul juba esimese rasedusega oli see, käisin Kõhukliinikus, olen teadlik ning hakkan varsti harjutusi tegema. Tema aga katkestas mind ning manitses, et ma ta nüüd ikkagi lõpuni kuulaks. Ta jätkas oma kummalist müügijuttu, kordagi mainimata sõna “diastaas”. Biik nuttis terve selle aja, kui ta rääkis mulle asjast, mida ma juba tean. Olin varasemast manitsusest natuke kohkunud ning pikutasin üsna abitult ja noogutasin, tema mulle ülalt alla vaadates. Kui ma poleks juba varem sellest teadnud, oleks mul ilmselt natuke keeruline olnud aru saada, millest ta rääkis, sest see oli üsna segane ja ebamäärane ning kõlas ebameeldivalt reklaamtekstina. Selline natuke ebamugav kogemus ja suhtumine arsti poolt.

 

Väga pikk ja laialivalguv postitus aga just need asjad tahtsin üles märkida, enne kui meelest läheb. Nüüd on kaks nädalat sünnitusest möödas ja rütm hakkab vaikselt juba kujunema. K puhkab oktoobri alguseni ning ilmad on nii ulme ilusad! Sain suure hunniku pesu pesta ja õue kuivama riputada. Ees on veel mõned suurpuhastused, minu riidekapp on juba puhtaks roogitud. Breakdown‘e pole väga esinenud aga kohati on ikka väsitav küll. Õnneks oskame kõik öösel magada ja puhkame end enamasti ilusti välja ning päeval oskame ka tublisti lebotada ja elu nautida.

Hommikuti on alati parem. Eriti sellistel päikeselistel sügishommikutel.

Tagasivaade: ELU HOIAB

OLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lehitsesin blogi drafti ja leidsin ühe märtsi lõpus kirjutatud postituse. Olin siis alles raseduse mõttega harjumas ning praegu tagasi vaadates sain nii palju hingesoojust. Aitäh mulle!

♥ ♥ ♥

Läksin viimane kord joogasse veidi kummalises ja tujutus meeleolus. Minus oli ärevus eelkõige Tütre tervise pärast. Tal oli köha, mis läks hullemaks ning nohu tuli ka veel juurde ja ta kaebas ka silmavalu üle. Et justkui pigistaks kuskilt. Tundsin muret, kurbust, süütunnet. Süüdi selle pärast, et ma ei pööranud köhale varem piisavalt tähelepanu. Et annan lapsed kellegi teise hoolde ja ise lähen joogasse. Et ma olen isekas ja ignorantne ja tähelepanematu. Ärevust lisasid veel varjatud pinged Mehega, sest tundsime üksteise lähedusest puudust aga aega polnud teinud, et omavahel koos lihtsalt olla. Tere, head aega, kuidas päev läks, hästi.

Aga läksin siis joogasse ja enne algust proovisin neid tundeid lähemalt ja kaugemalt vaadata, tänada ja usaldada ning võtsin need kõik hingamisse kaasa. Need tunded saatsid mind kuni lõdvestuseni. Liikusime venitustes ning tegime võimsaid kriyasid, mis panid minus midagi liikuma. Eriti tugevalt mõjusid käte hoidmised. Esimese kriya ajal tundsin, kuidas kurku hakkab kogunema mingi pinge – märkasin seda ja lasin tal olla. Ja siis tulid järgmised hingamised ja käte hoidmised, mis panid energia kiiresti ja intensiivselt kehas liikuma. Õpetaja juhendas meid kätes tekkinud surinat suunama sinna, kus on kõige rohkem toetust vaja ja mina viisin kõik kõrisse ja rindkerre. Kogu see aeg hingasin sügavalt ja rütmiliselt aga kuskil oli õhuahmimise ja hingeldamise tunne. Väga kummaline oli seda kõrvalt vaadata ja teada, et varsti-varsti. Viimane kriya oli nii raske, et ma oleksin peaaegu murdunud kuid viisin selle hingamisega koos lõpule, suunasin energia ning sättisin end vasakule küljele lõdvestusse.

Õpetaja palus meil kujutleda end rannal pikutamas. Tunda, kuidas keha vajub sooja liiva sees ning kuidas merelained hakkavad vaikselt varbaid paitama kuni katavad terve keha. Kuidas lained toovad kõike seda, mida parasjagu vaja on ning viivad minema selle, mis ei toeta. See kõik oli nii liigutav ja kaunis ja vabastav, et ma puhkesin nutma. Nii hea oli tunda, kuidas päeva pinged minust lahkuvad ja see kõrisse tekkinud kogum kahanes aina väiksemaks ja väiksemaks. Ma olin nii õnnelik, nii tänulik. Jagasin energiat ka oma perele, keda ma vaimusilmas pisarsilmil kaisutasin, vabandust palusin ja tänasin. Lained tõid mulle nii palju toetust ja tingimusteta armastust – see oli nii tohutult võimas ja vabastav. Viimati tundsin sellist armastust regressiooniteraapias, kus tervenesin oma senise elu kõige laastavamast kogemusest.

Kõige ilusam oli see, et kohati nägin end rannas õnnelikult rasedana pikutamas ja kohati oli mul üks värske beebi kaisus. Ainult meie kaks, kahekesi koos. See oli nii eriliselt soojendav tunne, sest ma olen kolmanda rasedusega tundnud kohutavat segadust. Ühtaegu olen õnnelik ja tean, et see on just õige, samal ajal leian, et mul on raske ümber lülituda jälle sellele lainele, kui ma olin juba muu eluga edasi minemas. Raske on, kui oled mõelnud ja häälestanud end ühele visioonile aga pead asjaolude sunnil asju teistmoodi nägema hakkama. See ei käi lihtsalt ega kiiresti ning tekitab vastuolulisi emotsioone ning seetõttu tundsin seal sooja päikese käes lamades eriti selgelt, et ma olen toetatud ning meil on turvaline. Meil on eriline side ja suur armastus. Tingimusteta. Sellele mõtlemine muudab mu meele praegugi härdaks, elu on nii kaunis!

Ma sain sellest tunnist vajalikku energiat, et tegeleda sellega, mis mind ees ootamas oli – väsinud ja nähtavalt haige laps ning tema väike vend. Korjasin lapsed vanaisa juurest peale ning jõudsime kenasti koju, kus mõlemad nutma hakkasid – üks, sest lihtsalt nii kehv oli olla ja teine, sest tema täitmatu kõht nõudis veel. Suutsin jääda rahulikuks ning tähelepanelikuks mõlema suhtes, mis sest, et samaaegselt üks hädiselt nuuksus ja teine meeleheitlikult karjus. Kraadisin Tütart ja palusin talt vabandust enda käitumise pärast – et ma olen olnud tõre ning pole teda piisavalt kuulanud. Selle peale laps rahunes märgatavalt, palus tekki peale ning käskis ära minna, kui ma tema arvates juba liiga kaua kallistama olin jäänud. Samal ajal oli Poeg rahunenud ning leidnud uue tegevuse, mille ma pidin katkestama ning mis kutsus uuesti karjumise esile. Paar ampsu, paar lonksu, lusikatäis mett ning sain ka tema magama viia. Minu suureks meelerahuks jäid mõlemad lapsed tasaselt magama. Meelerahu tõi ka see, et Tütar ei köhi pärast haiguse endale palumist enam nii raskelt vaid hingab rahulikult läbi nina, vahepeal paar sõna podisedes.

♥ ♥ ♥

HÄSTI HOIAN

Mul oli eile üks vau-moment. Imestasin ühtaegu laste täiesti ulmseliselt sünkroonis karjumise ja enda otsustava käitumise üle, mis mind kusjuures üldse ei väsitanud.

Mees tuli koju, olles ühe öö eemal ööbinud. Uni polnud kuigi hea kvaliteediga, seega oli ta õhtul üsna väsinud aga lapsed nii hirmsasti tahtsid temaga mängida ja mürada. Eks nad natuke said ka aga seljas ratsutamist ja kolli mängimist ei jaksanud. Ja kui Mees ütles, et ta soovib praegu puhata, siis läks selline nutukoor lahti, et ta pidi põgenema, sest pea oli niigi raske.

kaader


Ma olin üsna üllatunud, et reaktsioon nii tugev on aga järele mõeldes täiesti mõistetav, sest nad on viimasel ajal õhtuti väga lahedaid ja lõbusaid mänge mänginud. Ikka max võimsusel möiranud ja müranud ning lapsed olid nii elevil, et issi jälle kodus on.

Okei, võtsin olukorra enda kanda ning hakkasin lapsi magama sättima, mis sest, et kell polnud isegi veel pool kaheksa – selline jaur on väsimuse indikaator. Palusin Tütrel riided ära vahetada. Tuleb tunnistada, ma lõpuks ärritusin, sest selle asemel tehti kõike muud, samal ajal ajal karjudes. Sain seekord õnneks kähku jaole ning lõpuks oli pidžaama seljas JA päevariided ühte hunnikusse ilusti kokku volditud. Panin Pojale pidžaama selga, kes samamoodi karjus ja protestis. Mõlemad lapsed lihtsalt üürgasid ja mina olin täielikus hämmingus – sellist asja pole ammu olnud, vähemalt mitte nii mastaapselt. Õnneks rahunes kõik tasapisi maha – kallistasime, vestlesime natuke muredest ja raamatutest ning tundus, et saime kõik maandatud.

vanaisa sünnipäevapikniku rannapilt


Tore on märgata endas seda rahu. Märgata, et see pole koht, kus endast välja minna. Mina pean olema ruumi hoidja (lahe väljend, mille lapseootushommikult sain). Mina olen see sammas keset tuba, kellele kõik toetuda saab. Lastel on seda turvalisust eriti vaja, sest nad alles õpivad tunnetega toimetulemist. Minu jaoks on suurim kingitus see, kui lapsed end kõikvõimalikel viisidel välja elavad ja mina olen suutnud neile sellel ajal toeks olla. Sellised olukorrad lõppevad tavaliselt rahulike ja mõnusate lastega, kes magavad pika ja sügava une. Ei ole mingit lahendamata riidu, kurbust või viha. On usaldus ja armastus ja turvalisus.

Pildid: Johann 3000. Või Kolmtuhat?

KAOSE ILU

Mõni päev on ikka täielik kaos. Nagu täna. Lapsed on mõlemad kuidagi kehvas tujus – Tütar jaurab täiel võimsusel ja Poeg teeb järgi. Ja siis mina olen sellest nii väsinud, et ei viitsi reageeridagi. Või noh, kuidagi ikka reageerin aga emotsioonivabalt. Olen need praegu välja lülitanud ja see on üsna hea viis provokatsioonidele mitte alluda ning ühtlasi oma närve säästa.

Lastel on vist kõva stress, mis vajab väljaelamist. Kaks viimast nädalat on mõlemad lasteaias käinud – Tütar valverühmas, kus õpetajad on vahetunud ning Pojal täiesti uus kogemus. Kahel viimasel ööl on Poeg nuttes ärganud – ärritunud, ei taha juua ega tekki peale, esialgu keeldub ka paitustest ja kaisutustest aga hiljem ronib kaissu rahunema. Harjutamise nädalad on möödas ning edaspidi kavatsen teda vaid paaril päeval kohale viia ning enamasti ka mitte terveks päevaks. Et saaksin ujumas või ämmaemanda juures käia. Vahepeal kindlasti kallistame hästi palju.

Tütar aga on olnud hästi viril ning suunurgad allapoole tõmmanud iga kord, kui asjad ei lähe nii nagu tema tahab. Ning ta tahab kõike täpselt vastupidi kui meil plaanis on. Võite ette kujutada, kui väsitav see lapsevanematele olla võib. Mingi hetk ma lihhhtsalt ei jaksanud enam rahulikult rääkida, sest nii kui ma suu lahti tegin, karjuti minust üle “ÄRA RÄÄGI!” Viisin siis lapse oma tuppa voodisse ning ütlesin, et enne me siit ei lahku, kui sa oled puhanud. Uhh, kui vihaselt võib üks väike inimene röökida. Puhas raev! Ta ikka mõnuga siples, nuttis ja karjus. Piisavalt rahunenuna ajas ta mu minema ning väitis, et jääb magama. Vaadaku ma ise – tal on ju silmad kinni. Olgu nii. Läksin siis Poega magama panema, kes ka selle vastu protesteeris aga siiski minu kaisus magama jäi. Ma tahtsin muidugi süüa tegema minna, kuid uni murdis mindki. Või mis murdis, ega ma väga vastu pannudki.

IMG_4810

Tütar siiski magama ei jäänud aga ta mängis vaikselt oma toas. Ma ei kuulnud, et ta Mehegagi kuidagi suhelnud oleks. Ning nüüd on ta ka ikka maru rahulik. Mingit vingu ega protesti pole, ta ei lähe koheselt endast välja ka siis, kui vend talt mänguasju näppab vaid selgitab rahulikult või vaatleb, kuidas vanemad vennale selgitavad, et niimoodi ei ole ilus teha. Huhh. Hommikust saadik on kõigil olnud tasakaalutu olemine ning mul on hea meel, et ma siis pannkookide asemel putru tegin. Muidu oleksin ma kindla peale täielik närvipundar. Pannkooke tegin hoopis õhtusöögiks, samal ajal ristsõnu lahendades.

Igatahes. Päev oli täielik kaos aga ikkagi üsna mõnus ja rahuldustpakkuv. Mulle meeldivad need päevad, kui stress saab välja elatud. Eriti kui lapsed seda teevad ja pärast end märgatavalt paremini tunnevad. Mulle meeldib, et ma olen olnud täpselt vajalikus meeleolus, et endale või teistele kuidagi liiga ei teinud. Mehega suhtlesin korraks järsult aga õnneks ta ei võtnud isiklikult. Siia õhtusse sobiks nüüd üks korralik saun aga ma käin hoopis ise hiljem duši all ja palun Mehel homme hommikul lapsed vanni panna.

Homme saab meil Mehega kuus aastat täis ja mul on mulje, et ta kavatseb midagi korraldada. Käin lapseootushommikul, viin pärast lapsed vanaisa juurde ning loodan, et ei kruvi oma ootusi üldse mitte kuskile. Tõotab tulla eriti mõnus ja selline koduselt eriline päev. Selline nagu poeks oma pehmesse voodisse heledate linade vahele, tuba värsket õhku täis.