TUNDEMÄLU

Küll on hea, et mingid asjad lihtsalt hääbuvad mälust. Ma kartsin, et meie Mallorca reisist jääb mulle meelde vaid see, kui kehv mul alguses olla oli – mind vaevas nohu, mis kiirgas valu põskkoobastesse ja otsmikusse ning ma pidin paar kuni mitu korda päevas oma nina ninakannuga loputama ja ohtralt probiootikume ja C-vitamiini tarbima. Lõhna ja maitset ma absoluutselt ei tundnud, mis muutis söömise selliseks… hädavajalikuks toiminguks, sest näljatunnet mul ka ei tekkinud. Kui ma aga praegu kogu reisi meenutan, siis mul on meeles soojus ja päike, erksad värvid ja naeratused.

Mul on meeles tunne, mis nendel hetkedel polnud kõige tugevam. Olin tegelikult konstantselt sutsu ärevil, sest kartsin, et mu enesetunne võib kehvemaks minna ja välismaal viibides on ikka suhteliselt ebakindel tunne. Arvestades, et see oli meie üks esimestest reisidest, siis on see ka loomulik. See elunautlev ja ilu endasse ahmiv tunne oli minus üsna peidus nende teiste tunnete all aga ma kogu aeg püüdsin seda tunda ja lasta minna mingitel muredel, mille üle mul eriti kontrolli ei olnud. Sain vaid muuta oma suhtumist. Tundub, et see kandis vilja, sest mõnus on meenutada. Loodetavasti K meenutab asju sarnaselt ning tal on meelest läinud see viimane päev, kus ma hommikul ära flippisin ja jaurasin aga tema tahtis lihtsalt randa minna. Palun vabandust.

Oma haigusest paranesin ma alles siis, kui me kodus tagasi olime. Tundub, et stressitase oli siiski niivõrd kõrge, et tervenemiseks energiat eriti ei jätkunud. Veel viimasel lennul tundsin, et kui maandume, siis sõidame kohe EMOsse, sest mul oli nii valus. Mu otsmik valutas nii nagu mul aasta tagasi, kui ma arstilt antibiootikume anusin, sest mu keha ei suutnud nohuga võidelda ja see ronis kõikvõimalikesse kõrvalurgetesse. Selline valu, et lihtsalt ei suuda mitte kuidagi olla. Kui mingi enam-vähem okei asendi suudad leida, siis liigutada ei tohi, muidu lihtsalt jäädki valu kätte väänlema. Toetasin oma pea vastu jahedat lennukiseina ja üritasin olla. Me olime tol hetkel väga kõrgel ja laskudes andis valu õnneks järele, abiks ka valuvaigistid. EMOsse minema ei pidanud aga huhh, kui raske see oli.

Biik oli täiesti üle ootuste tore reisikaaslane. Kõik toredad momendid varjutavad täielikult rasked hetked, mida oli tõesti alla kümne kindlasti. Ta nautis täiel rinnal kõhukotis ema ja isa küljes õõtsumist ning appikene-ma-ei-või kui meeeeeeeletult sõbralik saab olla. Mul süda tahab lõhkeda, kui armas inimene ta on. Ta muheleb ja naeratab ja itsitab ning on kõigest ja kõigist nii huvitunud. Ta vaatab sind oma sooja pilguga ja sa tunned, et ta aktsepteerib sind täpselt nii nagu sa oled. Tingimusteta. Lihtsalt selle pärast, et sa oled olemas. Kõik mu lapsed on nii lahedad isiksused ja kõigiga mul on selline tänutunne, et ma nendega koos kasvada saan. Ueh. Läks natuke teistele rööbastele see jutt.

See asjade hääbumine mälust. Enne reisi oli ka Biik nohus ning ta ärkas üks öö üles ja nuttis nii kõvasti. Nii paha oli olla ja ta ei rahunenud üldse. Minul oli siis jälle selline moment, et ma ei saanud oma unest välja. Olin ärkvel ja rääkisin aga mul oli väga raske olukorrast aru saada. Korrutasin Kle, et ma ei saa midagi aru, mul on selline tunne nagu kaks maailma karjuksid mu peale. Muudmoodi ei oska ma seda tunnet ka praegu kirjeldada. Mingi hetk tulin sellest mullist välja ja sain Biikil nina puhtaks teha ja rahulikult edasi magada. See hetk oli hästi raske, ma mäletan aga see tunne ei ole mul enam meeles. Mul on sünnitusvalud põhimõtteliselt kohe meelest läinud, kui laps mu kõhul on. Rasked ööd, kui olen mureseguses poolunes maganud ning iga natukese aja tagant voodist tõusnud, et haige lapse kaeblemisele vastata. Kui K või mu õde on väljas ning tulevad nii vara hommikul, et ma jõuan enne seda ärgata ja murest hulluda, kuni nad mu sõnumile vastavad ja kinnitavad, et nendega on kõik korras.

Kõik hääbub meelest ning ma olen nii tänulik. Nii palju ruumi on rõõmule ja rahulolule. Reisil oli meil mitmeid ärevaid hetki ning kui tol hetkel oli ikka raputatud olla, siis juba järgmisel päeval mõtlesime, et mis see nii endast välja ajas üldse. Vaatamata sellele, et ärevad tunded lähevad meelest, saavad õppetunnid ikkagi õpitud ja lõpuks on ikka hea ja mõnus olla.

Aitäh elule ja kaaslastele!

võtsin meresoolased juuksed krunnist lahti

 

Mul on natuke kõhe oma pilte jagada. Et noh, mida ma siin üritan, eksole. Viltune horisont, vale fookus, kehv nurk, ülevalgustatud, alavalgustatud, kuldlõige. Võib olla olen endaga liialt kriitiline, sest mul tegelikult polegi aimu, kuidas oma kaamera täit potentsiaali kasutada, tehnikatest pole mul erilisi teadmisi ning töötlemisest samuti. Aga. Kui ei harjuta, kaamerat ei kasuta ning end pidevalt ei hari, siis ei saa ka areneda. Tahan lihtsalt luua ja end väljendada ning kirjutatud mälestused koos visuaalse pildiga on miski, mille poole tahan püüelda. Ei pretendeeri millelegi, lihtsalt mälestustele ja ilule (vaataja silmades). Võib olla mõtlen üle ja teen asjast liiga suure asja aga saan endast üle ning proovin iga postituse juurde siiski pilte lisada. Eneseületus või nii.

Advertisements

LOOGILISED

Mees oli haige ja kui haigus hakkas taanduma, tuli tal isu süüa värskeid asju. Ja ta ütles midagi, mis mind mõtlema pani: “Puuviljadega on see hea, et kui sa neid sööd, siis sa tead, et sul hiljem pole nende pärast paha olla.” Mu peas käis klikk. Täiesti loogiline. Tasapisi pürgin rohkem toortoitluse ja üleüldse taimetoitluse poole. Ja just tasapisi, sest ma alles õpin ja tasapisi on valutum ka. Harjumuste muutmisega läheb aega, peab oma mugavustsoonist välja ronima.

Aga mulle meeldibki ronida. Puu otsas näiteks.
Üks suvi, kui perega Austrias ühes jõeäärses kämpingus peatusime, ronisin ma ühe kaldaäärse puu otsa. Jõe kallas oli väga järsk ja puu oli äkki poole kõrgem kui enne. Ma põhimõtteliselt kukkusin puu otsast alla ja riivisin jalalt nahka. Aga mulle jällegi meeldis see. Öösel hakkas mul kõrv valutama, see mulle enam ei meeldinud.

VAIKSELT

Ma olen ikka unistaja. Mulle meeldib sõnu ritta panna. Mitte nii, et kõik saaksid aru, vaid nii, et need väljendaksid kõige ligilähedasemalt mu meeleolu ja tundeid.

Mulle meeldis kunagi sõita Tallinnast koolist koju bussiga, mis tegi suure ringi. Sõitis läbi kõik külad, et inimesed saaksid koju. See oli ainuke buss, mis viis mind täpselt kodu juurde. Ja see sõitis üks kord päevas. Eriti meeldis mulle, kui buss sõitis ühel lagendikul just siis, kui päike loojus. Mõnikord oli taevas nii intensiivselt veripunane, et mu süda tahtis lõhkeda. Pärast sellist kojusõitu oli mu õhtu alati mõnus ja rahulik.
Mulle meeldis käia karjääri ääres, kui rohi oli kuiv ja ilus heinakollane. Mulle meeldis tennistega selle sees kõndida ja sellel istuda, vaadata veepinnal peegelduvat taevast ja lasta tuulel juukseid näkku lennutada.
Mulle meeldis õhtuhämaruses koju jalutada, kui õhk oli juba veidi krõbe ja kui kuu juba kõrgel helendas.
Mulle meeldis, kui ma ükskord varakevadel läbi metsa põlvini lumes kangelaslikult koju sumpasin. Mul olid tookord muidugi ketsid ja sukapüksid jalas ja mu pahkluud olid kriibitud. Aga mulle meeldis see. Ükskord jalutasin paljajalu viis kilomeetrit kuumal ja pigisel asfaldil, sest kingad hõõrusid. See meeldis mulle ka.
Mulle meeldis istuda rõdul, kui pääsukesed maja ümber tiirutasid ja räästa alla oma poegadele süüa viisid. Mulle meeldis istuda rõdul ja juua koos isaga teed.

Praegu mul selliseid rahulikke istumise hetki pole olnud. Alati on tunne, et vabad hetked peab kuidagi produktiivselt ära kasutama. Nüüd võtsin vastu otsuse teadlikult vaikseid hetki teha. Isegi kui on tunne, et peaks midagi tegema. Aja mahavõtmine pole vähem tähtsam.
Järgmisel vabal hetkel istun köögis, joon teed, hingan ja vaigistan mõtteid.
Rahu. Rahu.

TÄHELEPANU

Kord kunstipraktikal maalisime künka otsast vaadet. Valisin akvarellid. Ja kolmest õpetajast mitte ükski ei öelnud minu töö kohta midagi. Vaatasid küll aga sõnagi ei öelnud. Ma ei tea, kas nad ei tunnistanud vesivärve või mida. Igatahes. Mina läksin aina närvilisemaks ja töö oli lõpuks ka täiesti mannetu. Ma ei saanud mingit tagasisidet ega suunamist. Mitte midagi.
Tagasi laagrisse minnes kurtsin muret sõbrannale aga tema ei saanud aru. Kui ma oma voodisse istusin, hakkasin nutma. Ma olin nii häiritud ja solvunud ja ma ei saanud aru, milles asi on. Sõbranna ei saanud aru, miks ma pillin. Mis oli imelik, sest ta on väga kaastundlik ja alati lohutab. Sellel hetkel tundus mu mure vist nii tühine. Aga minul on see siiamaani meeles. Nii paha oli ja terve praktika oli rikutud.
Ignoreerimine on kõige tõhusam viis liiga tegemiseks. Igasugune tagasiside on parem kui mitte välja tegemine. Ignoreerimine on vajalik siis, kui oled kellegi kinnisidee ja ta ei jäta sind rahule. Tähelepanu osutamine – olgu see siis positiivne või negatiivne – annab jõudu takka ja maharahunemise protsess venib pikemaks.
Ma olen mõnikord avalikus kohas näinud, kuidas lapsed nõuavad vanematelt tähelepanu (on väsinud, tüdinenud, näljased vms) ja vanemad ignoreerivad neid. Jalutavad minema ja hüsteerias laps jookseb järele. See ei aita mitte midagi, see ei ole mingi distsipliini kasvatamine, sest see lihtsalt ei tööta. Ainuke asi, mida laps sellest õpib, on see, et tema ei loe. Tema vajadustel pole tähtsust.

Mis siis täiskasvanud inimene tundma peaks?

PÜHAPÄEVAD

Kui ma Tütart ootasin, rääkisime Mehega, milliseid filme me tahame tallee näidata. Mina unistan sellest, kuidas me pühapäevaõhtuti traditsiooniliselt vaatame ühe filmi. Ideaalselt iga pühapäev. Selline eriline perega koos olemise aeg.
Ja ma mõtlesin, et teeks nimekirja filmidest, mida me koos vaadata tahame.

Tonari no Totoro (“Minu naaber Totoro”)

Majo no Takkyūbin (“Kiki Kullerteenus”)

Gake no Ue no Ponyo (“Ponyo mäe otsas”)

Kari-gurashi no Arietti (“The Secret World of Arrietty”)

Tom ja Fluffy

Lotte reis Lõunamaale

Leiutajateküla Lotte

Lepatriinude jõulud

Lotte ja kuukivi saladus

Need filmid on esimesed, mida ma Tütrele näidata tahan. Neis kas pole grammigi vägivalda või on seda minimaalselt. Nii vähe, et ei pruugi seda isegi märgata. Lotte filme vaatasin ma juba ise lapsena ja need meeldivad mulle siiani. Imelik mõelda, et “Tom ja Fluffy” tuli välja juba 1997. aastal ja “Lotte reis Lõunamaale” ilmus aastal 2000.
Ma armastan Studio Ghibli filme. See algas siis, kui me kunagi perega seina peal projektoriga filme vaatasime. Esimene anime oli vist “Tenkū no Shiro Rapyuta” (“Laputa, lendav kindlus”). Subtiitreid ei olnud ja midagi ei saanud aru aga see oli nii lummav. Alguses vaatasimegi minu meelest subtiitriteta. Ilmselt paelub mind see, et nendes filmides on peakangelane hea südamega, vapper ja kohati ennastsalgav tüdruk. Kohe tahaks ennast samastada. Ja enamasti rõhutakse looduslähedusele ja keskkonnale. Selle pärast meeldib mulle väga Monoke-hime (“Printsess Mononoke”) ja Kaze no Tani no Naushika (“Tuulte oru Nausikaa”) aga neid veel Tütrele ei näita. Need on väga paeluvad aga neis on siiski päris toorest jõhkrust.

METSAD JA MÄED

Hakkasin tasakesi oma eelmist blogi lugema. Leidsin sealt tsitaadi, mis läheb praegu ka hinge.

“Seetõttu eelistan ma merele mägesid; ja aastatega sai sellest kalduvusest kiivas kiindumus. Ma vihkasin neid, kes minu poolehoidu jagasid, kuna nad ähvardasid minu jaoks nii hinnalist üksindust; samas aga põlgasin ka neid, kelle jaoks mäed tähendasid eelkõige enese liigset väsitamist ja suletud silmapiiri ning kes seega polnud võimelised kogema tundeid, mida mäed minus tekitasid. Terve ühiskond oleks pidanud tunnistama mägede üleolekut ja mind kui nende ainsat omanikku.” – Claude Levi-Strauss

Ma elasin siis Tartus. Istusin üksinda ühikatoas ja lugesin kohustuslikku kirjandust. Kell kaks öösel käisin kohvi ostmas ja Emajõe ääres istumas.

Ma olin Tartus alati kurb.