PMST EILE

Viiiiiimaks ometi on meil majas uus töötav pesumasin, mis lisaks võrratule mullipesule meile armsasti laulab, kui pesutsükkel läbi saab. Imeline! Kolm nädalat ootasime, tühistasime tellimuse, tellisime teisest kohast ja viimaks, kuu aega pärast vana masina katkiminemist, jõudis ta meile kohale. Nii kodune on pesumasina ja kuivati müra jälle kuulda.

Eile oli väga kummaline päev. Kõik lapsed tõbistena kodus, mina terve päev voodis siruli, sest mitte. midagi. ei jaksa. Kui natukeseks püsti sain ja end kraadisin, siis see näitas palavikku. Mu pea valutas, raske oli hingata, uimane olla, rinnad valusad. Ja ma arvasin, et ma olen suht tasakesi Biiki rinnast võõrutanud. No ei. Minu jaoks see küll tasakesi polnud, sest tunne oli ikka sama nagu teiste lastega, kui päevapealt imetamise lõpetama pidin. Ei soovita. Soe kompress, veidi tühjendamist ja siis vana hea kapsaleht peale, vajadusel valuvaigisti. Ja palju puhkust. Isegi kui lapsed tekitavad igas toas kõikvõimalikku segadust ja enda järelt kõike ei korista (midagi õnneks ikka, props to K).

Vahepeal tuleb tegeleda omavahelise suhtlemisega. No et ei karjuks üksteise peale ja katsuks rahulikult seletada. Kui haiget teed, siis paluda vabandust. Kui haiget saad, siis teisele seda öelda. Kui soovid sama mänguasja, siis küsida ilusti. Kui arusaamatus, siis rääkida rahulikult. Mingi kummaline asi tuli eile üles, kui ma tütart korrale kutsusin. “Selline käitumine on ebaviisakas, palun räägi ilusti.” Lause teine osa jäi kuulmata, sest vastu tuli “Sina oled ise ebaviisakas!!” Seda öeldes vaatas ta nii tõsiselt mulle silma sisse, et see oli suisa naljakas ja ma ei suutnud itsitust tagasi hoida, mille peale ta solvus. Oeh. Palusin vabandust. Aga pärast oli veel sarnane olukord, kus kõik, mis ma ütlesin, mulle näkku tagasi lendas ja ma niimoodi vihastasin, et jäin lihtsalt vait. Tundub nagu kaugusest lehvitaks tuleviku-mina, teismelis(t)e ema. Natukeeeee… hirmus.

Igatahes. Täna on mul juba oluliselt parem olla. Parem hingata, vähem valus, rohkem energiat. Pesu peseb ja kuivab. Ilus elu. K käis eile endale kaubanduskeskusest riideid ostmas ja valis endale nii hästi istuvad asjad, ma olen täitsa uhke. Ja siis ta tõi meile majja veel ühe Spidermani kostüümi, sellise lihastega ja puha, et mõlemad lapsed üheaegselt superkangelased olla saaksid. Ja siis ta tegi päris hilja õhtul veel süüa ka, sest ma ei jaksanud päeva jooksul peale hommikupudru mitte midagi teha. Toitusime võikudest.

Meeleolu on koguaeg päris mõnna olnud. Biik on natuke rohkem minu küljes ja väga kuri, kui kõht on tühi aga see jällegi harjumise asi. Muidu ta sai ju öösel piima ja hommikune näljatunne veidi võõras asi, mis ajab kurjaks küll. Vot, selle arusaamiseni ma jõudsin küll praegu kirjutades. Võit!

Okei, no mul praegu tuli kirjutamise tuhin peale ja nüüd lähen tegelen päriselt meie pesumajandusega, nii et mingi muutus ka ikka toimuks, jeee.

Advertisements

ÜKS KORRAGA

Mul pole mingit kindlat meetodit, kuidas end motiveerida. Tihtipeale ma justkui lihtsalt hakkan asjadega pihta. Praegu mul pole mingit suurt motivatsioonipuhangut ja hoogu sees vaid tõesti, ma lihtsalt teen. Kõlab jube ebamääraselt aga pikemalt mõeldes mõistan, et asi on minu täidetud tassis. Jube mõnus.

Kuidas ma enda elus korda ja rutiini loon? Võtan väikeste ampsude haaval. Varasemalt olen end väga kiiresti väga ära väsitanud, sest tahan hästi kiiresti hästi palju ära teha. Nagu kardaks hoo raugemist ja palun väga – mida külvad, seda lõikad. Selle suure hoo sees saadab mind ka ärevus, et susver, kui palju asju on vaja teha ja ma olen sellest nii ülekoormatud ja õnnetu.

Mu lemmik sotsiaalmeedia inimene on Amanda Watters, kes peab Homesong blogi ja ma tunnen temaga hästi suurt sarnasust. Tal on ka kolm last, tütar ja kaks poega, hindab elu ilu ja tal on nii toredalt heasüdamlik huumor. Tal on hästi palju nõuandeid kodusele emale ja ma printisin tema blogist välja nädalase koristamisrütmi lehe, mille järgi siin tasakesi toimetada püüan. Aga meil läks pesumasin katki, uus jõuab alles tuleval nädalal ja ma olen kolm nädalat pidanud pesu pesema vaheldumisi käsitsi ja ämma väikeses pesumasinas ning see on korraliku rütmi kujunemist tublisti takistanud. Pesukuhilad on üüratud ja ma hullult tahaks juba kõik tekid-padjad-kaltsuvaibad puhtaks pesta. Õnneks muid asju saab ikka teha ja teen neid tasapisi. Selliselt on mul palju parem enesetunne ja ülevaade, mis on juba tehtud, mis jääb, mis läheb.

See ühe asja korraga tegemine on toonud nii palju selgust ja rahulikku tempot. Ma võtan aja maha, et kirjutada, ajakirju sirvida, isegi maalida. Raamatute lugemine ootab veel õiget hetke. Kui Biikil on uneaeg, jätan käsiloleva tegevuse pooleli ja viin ta jalutama ega tunne ärritust, et jälle pean katkestama. Tagasitulles joon teed – kuuma tee luristamine annab mulle üllatavalt palju energiat, ja siis vastavalt päevale hakkan tegutsema. Teisipäev on näiteks hoovi korrastamiseks ja toataimede hooldamiseks mõeldud ning reede on suurpuhastuse päev, et nädalavahetusel oleks mõnna mõnnata. Muidugi on igapäevased ülesanded nagu voodite tegemine (igaüks peaks tegelikult hommikul oma voodi korda seadma aga, nagu ma ütlesin, üks samm korraga), köögi koristamine, vajadusel üks masinatäis pesu ja nipet-näpet asju oma kohtadele panemine.

Mu eesmärk pole olla ilgelt efektiivne. Võtan aega asjade tegemiseks ja pole hullu, kui pean mitu korda edasi-tagasi käima. Pigem just tervitan, sest iga lisaliigutus tähendab põletatud lisakaloreid. Kõlab hirmus pealiskaudselt aga kui ma trennile parasjagu ei keskendu, siis võtaks, mis võtta annab. Kui pean sada korda trepist üles-alla käima, õues edasi-tagasi töövahendeid vedama, kodust lahkudes veel mitu korda toas käima, siis vabalt ja sealjuures isegi rõõmustan. Varem oli mul vajadus söögitegemine hästi läbimõelduks ja kiireks teha aga nüüd keskendun hoopis sooritusele ja võin kartulit mitme lõikelaua peal hakkida, sest kõik ühele ei mahu. Söögitegemise ajal olen hakanud jälle muusikat kuulama ja tantsima. Või pigem esinema – mul tavaliselt on publik ka. Samuti üritan tähelepanu pöörata sellele, kuidas ma end liigutan. No et asju maast üles võttes ei kummarda vaid kükitan ja hoian selga õigesti ning voodist tõustes või asju tõstes tõmban kõhulihased enne sisse. See on mul nüüd juba üsna automaatseks kujunenud õnneks. Algus oli raske, nagu ikka, aga järjekindlus viib ju sihile. Siis olen päevakavasse sisestanud kaks jalutuskäiku, püüan võimalusel hoovis rohida, pühkida, riisuda. Nopin igalt poolt lisaliigutusi, kasvõi natuke.

21b94bf6-d54c-4457-951d-6036c6a9b00e
see pole tants – hoopis demonstratiivne ringutus

Aga selle kõige juures jään tasaseks. Ei tõmble end viimseni tühjaks vaid teen. omas. tempos. Selline kulgemine on palju täidlasem ja sügavam. Mindful, if you will. Ja juba praegu oleme perega rohkem koos. Hommikusöögil, lõunasöögil, õhtusöögil ja vahepeal. Lapsed panevad enda järelt nõud kraanikaussi või masinasse, on üksteise suhtes nii abivalmid ja palju altimad palveid täitma, kui varem. Ütlemata hea on kuulda “palun viige oma mänguasjad oma kohtadele” vastuseks “okei!”. Entusiasmitase muidugi varieerub aga jube mõnus, kui poole lause pealt vastu kiunuma ei hakata. Tuletame üksteisele aeg-ajalt sõbralikku suhtlemist meelde ja nii lapsed kui vanemad peavad end ümber kalibreerima, kui emotsioonid nats üle käivad. See kõik teeb mind nii õnnelikuks!

Asjad ei loksu alati iseenesest paika – on vaja vaeva ka näha. Ja mul on nii hea meel näha meid kõiki panustamas. Hammasrattad liiguvad meil aina sujuvamalt. Tuleb välja, et ma olen päris lahe ema ja perenaine. Ja meie pere on ikka ka suht äge!

HASHTAG BLESSED – MEELDETULETUS

On aeg kirjutada asjadest, mille eest olen tänulik, sest praegu on ümbritsev elu nii kaootiline ja sassis (nagu viimasel ajal tihti tunnen) ning väikesed meeldetuletused ja positiivsed meenutused tõstavad hingesagedust.

Tõstan sagedust.

Ma olen tänulik, et meie perel (emapoolsel suguvõsal) on oma isiklik kultuurikorraldaja – Minu Tädi. Kui tema poleks selline kunsti- ja kultuurihuviline, ei oskaks mina teatris käia. Tema on see, kes organiseerib meie seltskonnale kultuurikäike. Ta tegi meile giidipaberite saamise puhul Tallinna vanalinnas tuuri, viis meid Teletorni näitusele “Banaane ei ole. Ajareis Nõukogude argipäeva.”, on hankinud meile loendamatuid teatripileteid eriti hinnatud etendustele ning viimane neist oli vist kõige liigutavam minu elu jooksul. Linnateatri “Inimesed, kohad ja asjad”. Ma pole elus ühegi tüki sisse nii ennastunustavalt sisse läinud. Samasugust sügavust olen kogenud vaid filmi vaadates, teatris on alati olnud nagu mingi barjäär lava ja publiku vahel aga seekord see kadus ja ma olin nii liigutatud. Mu süda naeris ja nautis ja murdus ja tilkus verd. Pärast selliseid kogemusi on hingamine hoopis teistmoodi, kopsumaht on nagu suurem ja rohkem valgust ja soojust mahub ära. Aitäh Minu Tädile, et ta võimaldab meil nii erilistest asjadest osa saada!

Olen tänulik, et K oli nõus sellel ühel õhtul oma ajusid kärsatama – kolme lapsega üksi kodus olema. Õnneks suuremad lapsed tabasid ära, et täna on isal nats keeruline ning tegid ilusti koostööd aga Biik pani tublisti kõrvad huugama. Lisaks sellele organiseeris K mulle kaks massaaži ämma juures: samal päeval ja järgmisel. Veel üks asi, mille eest tänulik olen. Kui poleks massöörist ämma, ei oskaks massaažis käia. Ta tegi mulle triggerpunkti massaaži – väga valus, jumaltänatud, et ma sünnitanud olen, muidu ei oleks osanud võib olla valust läbi hingata. Sellega mudis ta mu uinunud lihased lahti ning OEH, kui vabastav see on olnud! Varasemalt olen tundnud end nõrgana aga tegelikkuses mu lihased lihtsalt kompenseerisid uinunud lihaste tööd. Ma oskan nüüd oma jalgu liigutada, päriselt liigutada. Tunnen end oma jalgadel turvaliselt – tunne, mida ma teadlikult pole kunagi tundnud. Ma tajun oma jalgade päris raskust, oskan neid lõdvestada ja üles õhku visata ilma mingi probleemita ja see õnne- ja tänulikkusetunne ajab suisa nutma! Aitäh K, et just nüüd selle mulle korraldasid ja aitäh ämm, et sa oma kätega mu peal maagiat tegid! Sest see on midagi imelist!

Olen tänulik oma vaprate laste eest, kes ise õppides ka meid suurel määral õpetavad. Lastest võiksin lõpmatuseni rääkida aga praegu pean silmas nende esimesi suuri haiguseid, mis eelmise aasta lõpus meid külastasid. Angiin ja kõrvapõletik. See periood oli väga kurnav, elasime oma mullis, oma ajasulus, täiesti oma maailmas ning kohati see ajas lihtsalt hulluks. Samal ajal pani proovile järjepidevuse ning meelekindluse. Elu usalduse. Kuigi tundsin sel ajal ka suurt muret, oli sellega kaasas turvatunne. Kui enam sellele toetuda ei osanud, sain toetust küsida oma tasakaalukatelt sõbrannadegrupilt. Sealt tuli seda ikka lahke kamaluga. #tänulik Nad üldse julgustavad mind leidma oma inner fiercenessi. Need laste (ja mu enda) haigused õpetasid mind rohkem oma sisetunnet kuulama. Kõik need haigused saime seljatatud koduste ravivahenditega. Soolaheeringas on võlukala ning järjepidev kõrva puhastamine vesiniperoksiidi lahusega viib tervenemiseni. IMELINE! Soovitan kõigile Terje Tähe raamatut “Perenaise raviraamat”. See on meil alati käeulatuses ning kõik viimased haigused – kõhuviirused, köhad, nohud, kurgu- ja peavalud on ravitud ja toetatud sealsete võtetega. Ise kinnituse leidmine nende võtete tõhususele annab niivõrd palju kindlustunnet.

Nonii, tuhin läks üle. Tänulikkuse tunne läks ka üle, vahepeal oli asemel suur viha ja rahulolematus parasjagu valitseva olukorra pärast ning väljendasin seda üsna mmm… vihaselt ja rahulolematult. Tundsin, et olen lõksus ja segaduses ja lihhhhtsalt ei oska enam normaalselt suhelda. Tahtsin nutta ja jalgu trampida ja näpuga näidata. Pole üldse ok teistega niimoodi käituda, tean. Aga nüüd olen jälle tänulik, et üks mind taluda suudab. Nagu mina teda! Mulle tegelikult ei meeldi see üksteise talumise jutt, selle asemel võiks olla hoolimine ja armastus aga alati ei pruugi ja siis peabki natuke taluma, et jälle ilusti hoolida ja armastada oskaks.

Sagedus tõstetud. Miks ma küll rohkem ei kirjuta…

ENNE JA PÄRAST SÜNNITUST

Nonii, sünnilugu läks Emmede Klubisse üles ning nüüd tunnen, et saan kõigest muust seonduvast ka vabalt kirjutada.

Kui 10. septembril veed tulid, oli meil kodu külalisi täis. Ingrid ütles nii toredasti, et suured peod ikka meelitavad inimesi. Aga ega pidu meie lahkumisega ära ei lõppenud – sõbrad jäid meie juurde veel sööma ja lauamänge mängima ning me jõudsime veel peole tagasi. Kanaisa loomusega meestele ei mahtunud muidugi pähe, et kuidas meid ometi koju lasti ning K-ni jõudsid ka mõned hirmujutud seoses lootevee puhkemise, koju saatmise ja napika sünnitusega. K mängis mõned mängud ning sahmis poole ööni koristada, et siis kolm tundi rahutult “magada”, esimese äratuskella peale püsti krapsata ja mind sünnitusmajja talutada. Mõtlesin, et heakene küll, sest kuidas ma sellise ära sahmerdanud mehe sünnitusele kaasa võtan. Kui mõlemad saame niimoodi paremini puhata, siis olgu nii. K üritas nii väga rahulik olla ja mind usaldada ning olen talle selle eest väga tänulik! See kindlasti nõudis suurt jõudu, sest tema oleks tahtnud tuhude regulaarsust või seda, et ma oleksin turvaliselt arstide hoole all.

Ma ise tundsin end kogu protsessis turvaliselt ning valisin sahmimise asemel puhkamise. Oleksin ju võinud lakkamatult jalutada ja üritada tuhusid hoida aga kuna kell oli palju ja magamata öö ei tundunud väga ahvatlev, siis sättisin end ebaregulaarsete tuhude saatel magama.

Sünnitusmajas ei tekkinud samuti pikaajalist regulaarsust kuid protsess käis ja ma tundsin, et sel päeval ma ikkagi sünnitan. Huvitav päev – täpselt 5 päeva pärast K sünnipäeva ning 5 päeva enne Jarli sünnipäeva. Kõik meie pere mehed on septembris sündinud. Mina praegu tunnen, et rohkem ma sünnitada ei jaksa. Kuigi see on väga lahe ja võimas kogemus, siis rasedus ja hiljem sellest kõigest taastumine on paras katsumus. Isegi kui mul on olnud keskmisest mõnusamad rasedused, kurnab see keha ja vaimu ning mina tahaksin nüüd puhata. Seekord oli K sünnitusel väga aktiivne. Ma tundsin juba enne, et see kord on meil võimalus veelgi suuremaks läheduseks. Eelmistel sünnitustel oli väga oluline, et ta füüsiliselt kohal oleks. Olin temaga kogu aeg füüsilises kontaktis – hoidsin tuhude ajal alati ta käest kinni. Seekord oli ta aga vaimselt väga kohal. Suhtles minuga enesekindlalt, ma tajusin tema usaldust ja usku, et ma saan sellega suurepäraselt hakkama. Et ma olen maailma parim sünnitaja. Ta hoidis mind täpselt nii nagu ma tahtsin, ütles täpselt seda, mida mul kuulda oli vaja ja oli üleüldse nii väga imeline! Sünnitusmajas oli tal nii mõnus meeleolu ja see kandus minule edasi. Aitäh, minu mees!

Sünnitustoas läks aeg nii kiiresti. Enda arvates olid mul pressid kuskil 15 minutit, tegelikult aga kuskil pool tundi. Uskumatu, et mu väike beebi nii lühikese ajaga välja tuli. Ma ei kujuta ette, mis surve ta peal võis olla, kui ta emakaga koostöös endale teed tegi. Hiljem lastearstid küsisid pead vaadates, et kas ta jäi sünnitusteedesse kinni või tuli kiiresti. Vapper väike mees! Nii tubli ja vapper beebi Biik, kes hakkas pool tundi pärast sündimist ja uudistamist ise tublisti imema. Jällegi – minu jaoks oli see 15 minutit. Seda ta ei saanud aga kaua teha, sest mulle tuli teha narkoos. Pärast nabaväädi lõikamist ja platsenta sündi vaadati mind läbi kuid jäi kahtlus, et mõned lootekestad pole välja tulnud ning need tuli narkoosi all eemaldada. Käsutasin K-l särgi seljast, et ta senikaua Biikiga nahk-naha kontaktis oleks ning uinusin. Ärkasin maksimum 20 minutit hiljem, kui olin ilusti puhastatud ja õmmeldud (ilupiste) – olin nii-nii unine. Beebi pandi mulle kaissu sööma, K näitas mulle Biiki imetud sinikaid oma rindkerel. Natuke itsitasime, vahtisime beebit ja suhtlesime välismaailmaga. Mina pidin tukkuma ka. Varsti sain püsti tõusta ning tõestada, et ma ei hakka isegi mitte natukene kuskile kokku kukkuma. Anti korraldus tihti tualetis käia ning toodi toit. Haiglatoit on kohati kummaline aga just sellel päeval õnnistati mind imelise kuuma boršisupiga. Luristasin selle endale sisse ning läksime peretuppa lebotama.

img_5405

eine

Pühapäeva õhtul enne valvetuppa kontrolli minemist viisime mu sõbrannale food kit‘i. Mul oli temaga kokku lepitud, et ta valmistab mulle pärast sünnitust vürtsika ingverikarri ja toob selle mulle otse sünnitusmajja. Oujee! See oli täpselt see kosutav eine, mida ma vajasin. Õhtul lasin emal veel šokolaadi tuua ning nautisin seda täiel rinnal. Lisaks oli K mulle smuutisid ja kookosbatoone varunud.

Suur õde ja vend käisid ühepäevast vennakest ka vaatamas. Mõlemad olid nii elevil ja nunnud. Säde hakkas lahkudes südantlõhestavalt nutma, sest ta nii väga tahtis meiega sinna jääda. Kallistas ja musitas läbi pisarate mind ja beebit aga lõpuks lahkus ikka rõõmsal meelel. Jarl oli minu jaoks üllatavalt huvitatud, sest Säde pärast tema sündi nii suurt huvi ei tundnud. Tema käib samuti beebit paitamas ja musitamas ning haiglas olles vaatas värsket kodaniku üsna heldinud pilguga. Oeh, mu süda tahab lõhkeda, mul on kolm last! Suur pere!

img_5437-1

tõeline õnneuim

Kuna teisel ööl läks K suurte lastega koju, siis jäime Biikiga kahekesi sünnitusmajja. Voodis oli nüüd rohkem ruumi ja Biik jäi pikaks ajaks magama. Ma ei tahtnud teda äratada, seega pikutasin teisel pool voodit. Ma ei saanud üldse magama jääda, sest tundsin, et olen temast liiga kaugel. Panin ühe sõrme tema peopessa aga lõpuks ootasin ikkagi nii kaua kuni ta jälle ärkas ja sain ta enda kaissu nossutama. Alles ta ju oli mul kõhus, kogu aeg nii lähedal ja nüüd järsku 30 cm liiga kaugel.

Haiglas oli täpselt paras niimoodi kaks ööd olla. Jõudis juba kodu- ja värske õhu igatsus tekkida. Kodus keegi ei marsi uksest sisse mind või beebit kontrollidega segama, saab rahulikult tukkuda ja olla. Üks naistearst käitus eriti kummaliselt, kui mind vaatama tuli. Biik oli just söönud ja magama jäänud ning hakkas äratuse peale nutma. Selle peale arst imestas ja küsis, et miks nutab. Ütlesin, et ta just jäi magama pärast söömist, mille peale arst ütles, et siis ta küll ei maganud veel. Hmh, okei. Siis ta katsus mu kõhtu, käskis pikali olles pead tõsta ning vaatluse järel hakkas rääkima kõhulihaste lahknemisest. Ma tahtsin vahele öelda, et jah, mul juba esimese rasedusega oli see, käisin Kõhukliinikus, olen teadlik ning hakkan varsti harjutusi tegema. Tema aga katkestas mind ning manitses, et ma ta nüüd ikkagi lõpuni kuulaks. Ta jätkas oma kummalist müügijuttu, kordagi mainimata sõna “diastaas”. Biik nuttis terve selle aja, kui ta rääkis mulle asjast, mida ma juba tean. Olin varasemast manitsusest natuke kohkunud ning pikutasin üsna abitult ja noogutasin, tema mulle ülalt alla vaadates. Kui ma poleks juba varem sellest teadnud, oleks mul ilmselt natuke keeruline olnud aru saada, millest ta rääkis, sest see oli üsna segane ja ebamäärane ning kõlas ebameeldivalt reklaamtekstina. Selline natuke ebamugav kogemus ja suhtumine arsti poolt.

 

Väga pikk ja laialivalguv postitus aga just need asjad tahtsin üles märkida, enne kui meelest läheb. Nüüd on kaks nädalat sünnitusest möödas ja rütm hakkab vaikselt juba kujunema. K puhkab oktoobri alguseni ning ilmad on nii ulme ilusad! Sain suure hunniku pesu pesta ja õue kuivama riputada. Ees on veel mõned suurpuhastused, minu riidekapp on juba puhtaks roogitud. Breakdown‘e pole väga esinenud aga kohati on ikka väsitav küll. Õnneks oskame kõik öösel magada ja puhkame end enamasti ilusti välja ning päeval oskame ka tublisti lebotada ja elu nautida.

Hommikuti on alati parem. Eriti sellistel päikeselistel sügishommikutel.

KAOSE ILU

Mõni päev on ikka täielik kaos. Nagu täna. Lapsed on mõlemad kuidagi kehvas tujus – Tütar jaurab täiel võimsusel ja Poeg teeb järgi. Ja siis mina olen sellest nii väsinud, et ei viitsi reageeridagi. Või noh, kuidagi ikka reageerin aga emotsioonivabalt. Olen need praegu välja lülitanud ja see on üsna hea viis provokatsioonidele mitte alluda ning ühtlasi oma närve säästa.

Lastel on vist kõva stress, mis vajab väljaelamist. Kaks viimast nädalat on mõlemad lasteaias käinud – Tütar valverühmas, kus õpetajad on vahetunud ning Pojal täiesti uus kogemus. Kahel viimasel ööl on Poeg nuttes ärganud – ärritunud, ei taha juua ega tekki peale, esialgu keeldub ka paitustest ja kaisutustest aga hiljem ronib kaissu rahunema. Harjutamise nädalad on möödas ning edaspidi kavatsen teda vaid paaril päeval kohale viia ning enamasti ka mitte terveks päevaks. Et saaksin ujumas või ämmaemanda juures käia. Vahepeal kindlasti kallistame hästi palju.

Tütar aga on olnud hästi viril ning suunurgad allapoole tõmmanud iga kord, kui asjad ei lähe nii nagu tema tahab. Ning ta tahab kõike täpselt vastupidi kui meil plaanis on. Võite ette kujutada, kui väsitav see lapsevanematele olla võib. Mingi hetk ma lihhhtsalt ei jaksanud enam rahulikult rääkida, sest nii kui ma suu lahti tegin, karjuti minust üle “ÄRA RÄÄGI!” Viisin siis lapse oma tuppa voodisse ning ütlesin, et enne me siit ei lahku, kui sa oled puhanud. Uhh, kui vihaselt võib üks väike inimene röökida. Puhas raev! Ta ikka mõnuga siples, nuttis ja karjus. Piisavalt rahunenuna ajas ta mu minema ning väitis, et jääb magama. Vaadaku ma ise – tal on ju silmad kinni. Olgu nii. Läksin siis Poega magama panema, kes ka selle vastu protesteeris aga siiski minu kaisus magama jäi. Ma tahtsin muidugi süüa tegema minna, kuid uni murdis mindki. Või mis murdis, ega ma väga vastu pannudki.

IMG_4810

Tütar siiski magama ei jäänud aga ta mängis vaikselt oma toas. Ma ei kuulnud, et ta Mehegagi kuidagi suhelnud oleks. Ning nüüd on ta ka ikka maru rahulik. Mingit vingu ega protesti pole, ta ei lähe koheselt endast välja ka siis, kui vend talt mänguasju näppab vaid selgitab rahulikult või vaatleb, kuidas vanemad vennale selgitavad, et niimoodi ei ole ilus teha. Huhh. Hommikust saadik on kõigil olnud tasakaalutu olemine ning mul on hea meel, et ma siis pannkookide asemel putru tegin. Muidu oleksin ma kindla peale täielik närvipundar. Pannkooke tegin hoopis õhtusöögiks, samal ajal ristsõnu lahendades.

Igatahes. Päev oli täielik kaos aga ikkagi üsna mõnus ja rahuldustpakkuv. Mulle meeldivad need päevad, kui stress saab välja elatud. Eriti kui lapsed seda teevad ja pärast end märgatavalt paremini tunnevad. Mulle meeldib, et ma olen olnud täpselt vajalikus meeleolus, et endale või teistele kuidagi liiga ei teinud. Mehega suhtlesin korraks järsult aga õnneks ta ei võtnud isiklikult. Siia õhtusse sobiks nüüd üks korralik saun aga ma käin hoopis ise hiljem duši all ja palun Mehel homme hommikul lapsed vanni panna.

Homme saab meil Mehega kuus aastat täis ja mul on mulje, et ta kavatseb midagi korraldada. Käin lapseootushommikul, viin pärast lapsed vanaisa juurde ning loodan, et ei kruvi oma ootusi üldse mitte kuskile. Tõotab tulla eriti mõnus ja selline koduselt eriline päev. Selline nagu poeks oma pehmesse voodisse heledate linade vahele, tuba värsket õhku täis.

JUBA PÄRIS HEA

Ma olen väga suur unistaja ja see unistamine võimendub just talve lõpus-kevade alguses. Nii on see olnud sellest ajast saadik, kui ma maalt linna kooli hakkasin käima. Siis mul oli aega bussi- või rongisõidu ajal mõtelda. Vaadata aknast välja ja unistada. Mulle meeldis näha, kuidas kohad, millest ma iga päev mööda sõitsin, kevade saabudes muutuvad – kuhu jäävad viimased lumehunnikud, mitu tundi enne päikeseloojangut ma koju jõuan. Ja alati käis kaasas ka muusika. Ma armastasin kuulata just sellist sõitmise muusikat. Nagu Erki Pärnoja “Vesi”. Kui mu süda sai murtud, siis mulle meeldis sõitmise ajal unistamise kõrvale valutada ja kurvastada. Pikalt oli see mu lemmiklugu.

Selle viimase loo peale tuli mulle meelde, kuidas ma viimasel ajal olen justkui kurb olnud. Tihti on tunne, et tahaks nutta aga ei saa aru, miks. Eile õhtul võttis Mees mu karukallistusse ja mul tuli nutt peale. Me oleme viimasel ajal nii hõivatud olnud igapäevaste asjadega ja omavaheline suhtlus on tahaplaanile jäänud. Me oleme üritanud armastust väljendada igapäevaste tegevuste kaudu aga neist ei ole piisanud, sest kuigi need on väga olulised, on need ka üsna kaudsed. Eile ma mõistsin, et ma olen kurb, sest ma olen igatsenud neid karukaisutusi ja vestlusi millestki muust, kui lapsed, kodu ja raha. Ma olen isekalt kõik oma vabad hetked iseendale olemiseks võtnud aga sellest hoolimata pole rahutus kuhugile kadunud. See ei pruugigi olla niivõrd isekas, sest tegelikult oli mu tagamõte kogu pere elukvaliteeti parandada. Talve ja vähese päikesega on see muutunud ärevusttekitavalt halliks ja üksluiseks. Millegi pärast arvasin, et asi on minus ja mina üksinda pean midagi ette võtma, et toimuks muutus. Aga tuli välja, et ma ei pea seda üksi tegema. Me oleme pere ja me oleme partnerid ja me oleme koos. Meil on vaja rohkem armastust. Probleemid, mis üles kerkivad, tunduvad nii keerulised aga kogemus on näidanud, et lahendus on tihtipeale väga lihtne. Nagu tüli korral vabandust palumise lihtne. Üks 3-minutiline kaisutus ja mõned “ma armastan sind” ja “sa oled nii kallis” sosinad ja juba hakkab nii palju parem. Mul tulevad suurest tänulikkusest ja kergendusest pisarad silma.

See beebi-periood on raske. Ma pean olema Pojale alati olemas ja samal ajal mängima ja suhtlema ka Tütrega. Siis on veel kodu hoidmine, kokkamine, partnerile tähelepanu pööramine ja iseendaga olemine. Mulle ei meeldi väljend “üle elama” aga siin ma olen – seda perioodi üle elamas. Justkui automaatpiloodil. Ma proovin jääda hetke sisse aga alati ei õnnestu. Kuid siiski õnnestub mul päeva jooksul korduvalt tunda kevadisi liblikaid kõhus sabistamas, sest Poeg õpib uusi asju nii agressiivselt kuni enam ei jaksa ja ta ärritusest kraaksuma hakkab. Sest Tütar mängib mänguasjadega rollimänge, maalib, lõikab kääridega paberitest kujundeid välja ja võtab hommikuti vennal tuduriided seljast ära. Sest vaatamata sellele, millised on parasjagu meie omavahelised suhted, ootan ma Meest igal õhtul kannatamatult koju. Mitte selle pärast, et talle lapsed anda ja ise toimetada või talle mingid ülesanded kätte anda vaid selle pärast, et mulle meeldib kui ta lihtsalt on.

Sest ükskõik kui väga ma ei unistaks ühest omaette päevast, siis ma tean, et tegelikult olen ma kõige õnnelikum perega koos olles. Lihtsalt. Kõigest on vaja väikest pausi, et osata paremini hinnata seda, mis sul on. Ja mul on palju.

TORE

Uue aasta võtsime vastu kõik koos suures voodis pikutades. Minu jaoks olid need paugud natuke hirmutavad. Tütre jaoks ka ja Koerast ma üldse ei räägigi. Iga aasta mõtlen ma, et mida küll metsloomad veel tunnevad… Kahju hakkab. See on üks põhjus me seekord rakette ja muid säravaid asju ei hankinud. Minu arvates ei peaks neid rakette iga kaubanduskeskuse iga nurga peal müüma. Minu arvates ei peaks rakette ka muul ajal paugutama. Detsembrikuus iga päev keegi kuskil lasi. Liiga palju müra, suitsu ja jäätmeid, hirmunud koeri ja unest üles aetud lapsi.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma kirjutada. Tahtsin hoopis mälestuseks kirja panna, et aasta esimesel ööl magasime terve perega suures voodis, kaasa arvatud Koer. Ja see oli tore ja mõnus ja eriline. Sellele mõeldes läheb seest nii soojaks. Ilus algus meie aastale.

Head uut aastat!

MIS TUNNE ON …

Juba enne Poja sündi leppisin fotograafiatudengist sõbrannaga kokku aja, millal ta võiks tulla meile külla ja mõned hetked üles võtta meie niisama olemisest. Mul on nii hea meel, et ta oli hea meelega nõus ja ma teadsin, et ma saan täpselt sellised maailma kõige ilusamad pildid ja veel ilusamadki. Ja no nii juhtuski. Mul on nüüdsest soov ainult tema tehtud perepiltide järele ja muidugi on suureks plussiks ka sõbrahind, mille vastu saan imelised pildid ega pea kunagi pettuma. Minu jaoks peegeldavad need just seda, mida ma oma elu elades tunnen. Mitte midagi märkimisväärset justkui ei toimu aga see olemine ja elus kulgemine ongi ise see, mis täidab südame. Vaadake ise.

Anette_pere_0096 Anette_pere_0101 Anette_pere_0110 Anette_pere_0136 Anette_pere_0162 Anette_pere_0202 Anette_pere_0219 Anette_pere_0231

Pildid on teinud armas Alissa Nirgi. Ta peab lisaks muudele projektidele väga huvitavat saiti, kus ta kirjutab oma Ukrainast pärit vanaema elust Eestis. Pakub teist vaatenurka Ukraina olukorrast ja ka praegu aktuaalsest põgenike teemast – Grandmother News.

NELJAKESI

Me oleme nüüd neljakesi ja elu on jube helge. On küll olnud natuke madalaid ja kurbi hetki aga see on ka täiesti okei. Eks hormoonid mängivad samuti siin oma rolli aga enamasti on ikka mõnus olla ja läheb ikka mõnusamaks. Iga päevaga olen rohkem taastunud ja aina parem on olla, mis siis, et alguseski üldse kehv polnud.

Poeg on üks mõnus sell. Uudistab ja vaatleb väga rahulikult aga kui süüa on vaja, siis võib väga kõva häält teha. Imetamine sujub meil ilusti ja öösel saame täitsa hästi magada. Mina saan hetkel isegi päeval natuke tukkuda. Väga rahulik tempo on meil siin. Tütar on kohe algusest peale olnud vennaga suheldes väga õrn. Tahab teda endale aeg-ajalt sülle, käib paitamas ja musitamas ja kallistamas, paneb tekki peale ja toob mänguasju. Tahab talle minu moodi süüa anda – tõmbab pluusi üles ja ütleb “söö-söö”. Kõigile külalistele jookseb vastu ja teavitab neile uudist, et meil on tita, väike venna. Venna suhtes on ta hooliv aga nutt tuleb ka tihti peale. Ei taha seda, ei taha teist, mitte midagi ei taha, ainult nutta tahab. Muutustega harjumine tekitab vahel ikka nututuju. Alguses oli magama jäämine raskendatud aga nüüd oleme kõik maha rahunenud ja päris mõnusasti saame hakkama. Tütar kasvas nagu üleöö suureks aga ta on ikka sama armas ja vahva, vaat et vahvamgi. 🙂

Mul on plaanis kirjutada ka sünnitusest aga kuna see on ikkagi suht intiimne värk, siis panen selle parooli alla. Tahan kirjutada ka detailidest ja väga avalikult neid avaldada ei taha. Aga üles kirjutan ikka, sest tahan kunagi hiljem lugeda ja siis on ilmselt mõned asjad meelest läinud. Saab siis meenutada. Kes soovib parooli, siis saate mulle kirjutada – meiliaadressi leiate SIIT.

Võite olla kindlad, et siia hakkab ilmuma elu ilust ja emadusest õhkavaid postitusi aga ilmselt ka mõned natuke hallimates toonides sissekanded. Need võivad tunduda liiga ilusad ja roosamannad aga uskuge mind – ma kirjutan siis, kui ma päriselt tunnen. Ma olen valmis vastu võtma seda, mida elul on mulle pakkuda. Ma olen väga elevil aga samas rahulolev, see uus eluetapp on alanud nii ilusasti ja ma ei saaks rohkem rahul olla.

Mul on imehea mees, imeilus tütar ja imetore väike poeg. Põselohukestega.

KULGEMINE

Mina olen valmis sünnitama. Loodetavasti oli kolmapäeval viimane ämmaemanda visiit – kõik analüüsid on korras, turseid pole, laps tunneb end hästi ja on vaagnasse vajunud. Hemoglobiin, mis eelmise raseduse ajal liiga madalaks läks, on seekord olnud stabiilselt korras. Ise tunnen ka end väga hästi. Proovin end liigutada veel nii palju kui jaksan, sest vahepeal, kui mul selle jaoks energiat ja tahtmist ei jätkunud, tõusis mu kaal korraga ikka liiga palju ja enesetunne oli ka palju kehvem. Nüüd iga jalutuskäiguga tunnen, et see annab kuidagi vastupidavust juurde. Hästi tore on see, et Mees, keda jalutuskäigud väga ei vaimusta, teeb ettepanekuid minna kuskile metsa või õhtul Nõmmele tatsama. Koos. Tavaliselt ta pole olnud väga aldis kaasa tulema, ma ei tea, mis meelemuutus temas toimunud on. Aga see meeldib mulle.

Perega oleme ka nüüd koos rohkem väljaskäike teinud. Üks laupäev käisime Pääsküla rabaraja läbi, mis asub meile väga lähedal ja kus me kordagi käinud polnud. Siis käisime esimest korda sõpradega Nõmmel discgolfi mängimas. Mina muidugi seiklesin seal koos Tütrega ringi, teised mängisid aga ikkagi oli mõnus end liigutada. Tütar väsis lõpuks nii ära, et jäi peaaegu sülle magama. Eile jalutasime õhtul Nõmme vahel, täna käisime mere ääres raudrohtu korjamas.

Tütar on viimastel päevadel olnud rohkem viril kui tavaliselt. Jonn tuleb kergemini ja selgitusi ka eriti kuulata ei taha. Lõunal magamajäämine on ka raskem. Ta tuleb rohkem kallistama ja musitama, öösel on hakanud jälle meie vahele ronima. Kärusse ronides tõmbab endale teki peale ja teeb “guu-guu-guu”, täna poes käies tahtis istuda beebidele mõeldud poekärus. Kui ta sülle võtta nagu beebit, siis teeb ka seda guu-guu beebihäält. Ta nagu tunnetaks, et miskised muutused on tulemas ja vajab seetõttu rohkem otsest tähelepanu ja seda me proovime talle ka anda.  Samal ajal on ta hakanud mu ümarat kõhtu paitama ja kallistama ja musitama ja ma ikka räägin talle, et kõhus on tita ja ta varsti tuleb välja. Mul on tunne, et kui kõik pärast lapse sündi otsekohe suurepärane pole, siis see loksub suhteliselt kiiresti paika. Me oleme teda ka viinud rohkem teistele hoida, et tal oleks vaheldust kodus trallamisele, sest mina väga palju praegu ei jaksa ja kui Mees operatsioonist taastus, siis ka tema polnud suurem asi mängukaaslane. Tal on olnud väga toredad päevad uutel ja huvitavatel mänguväljakutel ja loomaaias. Meie Mehega oleme samal ajal saanud kodus toimetada või lebotada või sõpradega lauamänge mängida. Rohkem aega omavahel ka. Just käisime omavahel tähistamas meie nelja aastat Noa restoranis. Ühtaegu peen ja totakas õhtusöök. Mulle meeldib meie omavaheline naljatamine, mis kohati on täitsa tobe aga hea on end niimoodi vabaks lasta.

Mul käivad päris tihti juba ettevalmistavad Braxton-Hicksi kokkutõmbed, mis aeg-ajalt annavad natuke rohkem tunda kui muidu. Üks õhtu olid need eriti intensiivsed ja ka soe vann ei leevendanud. Alles pärast natuke pingelist ööund rahunesid. Siis mulle jõudis kohale, et uhhuu, varsti on ju minek. Tähtajani on vähem kui kaks nädalat ja ma tunnen, et keha väikest viisi valmistub ja see on päris mõnus. Ma olen hakanud põrandaid pesema ja igat väiksematki riideeset triikima. Voodi ja mähkimislaud on kokku pandud ja täitsa kitsas on. Suure kõhuga võtab voodist välja saamine ikka tüütult kaua aega, eriti öösel, kui on vaja mitu korda WC-s käia. Vahel on olemine raske ja väsitav aga see läheb kiiresti üle ja ma tihtipeale imestan, kui kerge rasedus mul on olnud. Kõik vaevused on olnud täiesti minimaalsed. Pole mingeid turseid, konstantset seljavalu või raskustunnet. Hingamine on koguaeg kerge olnud, kõht ei sega eriti liikumist. Pole mul rasedusest kopp ees ega midagi, täiesti rahulik on olla. Lõpp kulgeb mõnusalt vabakäigul. Suurt rolli mängib praegu ilmselt ka see, et Mees on mitu päeva kodus saanud olla ja me saame ka homse päeva mõnusasti veeta. Kui kogu pere on kodus, on nii palju rahulikum.

Haiglakott on vist ka nüüd valmis pakitud. Eelmine kord oli see mul vist juba 34. nädalal valmis. Mingeid asju on vist vaja veel hankida aga pole ka hullu, kui need alles pärast beebi sündi osta. Ma olen siiani ostnud ainult kaks väikest bodi, sest kuna Tütar oli sündides 56 cm pikk, siis enamused vastsündinute asjad talle selga ei läinud ja kui ma oleksin kuhjanud kokku number 50 suuruses riideid, siis oleksid need täiesti kandmata jäänud. Sellepärast hakkan ise riideid hankima alles pärast lapse sündi. See ei tähenda, et meie vastsündinu täiesti paljas oleks. Mitmeid Tütrest jäänud riideid kannatab ka poisile selga panna ja esialgu nendest vast piisab ja salaja võib ju roosatäpilise bodi ka selga tõmmata, kui häda käes.

Sünnituseks olen valmis. Pärast seda on natuke hall ala aga täitsa kindlasti saame hästi hakkama. Mul on ümberringi palju inimesi, kellelt vajadusel abi küsida ja kes alati hea meelega aitavad. Seekord saab uue rütmiga harjumine olema palju mitmekülgsem aga kindlasti väga mõnus ja armas ja pehme ja beebilõhnaline. Ja sügis on ju varsti käes. Jälle minu lemmik.

Järgmine postitus on ilmselt juba beebi varvastest või midagi. 🙂