Tagasivaade: ELU HOIAB

OLYMPUS DIGITAL CAMERAOLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lehitsesin blogi drafti ja leidsin ühe märtsi lõpus kirjutatud postituse. Olin siis alles raseduse mõttega harjumas ning praegu tagasi vaadates sain nii palju hingesoojust. Aitäh mulle!

♥ ♥ ♥

Läksin viimane kord joogasse veidi kummalises ja tujutus meeleolus. Minus oli ärevus eelkõige Tütre tervise pärast. Tal oli köha, mis läks hullemaks ning nohu tuli ka veel juurde ja ta kaebas ka silmavalu üle. Et justkui pigistaks kuskilt. Tundsin muret, kurbust, süütunnet. Süüdi selle pärast, et ma ei pööranud köhale varem piisavalt tähelepanu. Et annan lapsed kellegi teise hoolde ja ise lähen joogasse. Et ma olen isekas ja ignorantne ja tähelepanematu. Ärevust lisasid veel varjatud pinged Mehega, sest tundsime üksteise lähedusest puudust aga aega polnud teinud, et omavahel koos lihtsalt olla. Tere, head aega, kuidas päev läks, hästi.

Aga läksin siis joogasse ja enne algust proovisin neid tundeid lähemalt ja kaugemalt vaadata, tänada ja usaldada ning võtsin need kõik hingamisse kaasa. Need tunded saatsid mind kuni lõdvestuseni. Liikusime venitustes ning tegime võimsaid kriyasid, mis panid minus midagi liikuma. Eriti tugevalt mõjusid käte hoidmised. Esimese kriya ajal tundsin, kuidas kurku hakkab kogunema mingi pinge – märkasin seda ja lasin tal olla. Ja siis tulid järgmised hingamised ja käte hoidmised, mis panid energia kiiresti ja intensiivselt kehas liikuma. Õpetaja juhendas meid kätes tekkinud surinat suunama sinna, kus on kõige rohkem toetust vaja ja mina viisin kõik kõrisse ja rindkerre. Kogu see aeg hingasin sügavalt ja rütmiliselt aga kuskil oli õhuahmimise ja hingeldamise tunne. Väga kummaline oli seda kõrvalt vaadata ja teada, et varsti-varsti. Viimane kriya oli nii raske, et ma oleksin peaaegu murdunud kuid viisin selle hingamisega koos lõpule, suunasin energia ning sättisin end vasakule küljele lõdvestusse.

Õpetaja palus meil kujutleda end rannal pikutamas. Tunda, kuidas keha vajub sooja liiva sees ning kuidas merelained hakkavad vaikselt varbaid paitama kuni katavad terve keha. Kuidas lained toovad kõike seda, mida parasjagu vaja on ning viivad minema selle, mis ei toeta. See kõik oli nii liigutav ja kaunis ja vabastav, et ma puhkesin nutma. Nii hea oli tunda, kuidas päeva pinged minust lahkuvad ja see kõrisse tekkinud kogum kahanes aina väiksemaks ja väiksemaks. Ma olin nii õnnelik, nii tänulik. Jagasin energiat ka oma perele, keda ma vaimusilmas pisarsilmil kaisutasin, vabandust palusin ja tänasin. Lained tõid mulle nii palju toetust ja tingimusteta armastust – see oli nii tohutult võimas ja vabastav. Viimati tundsin sellist armastust regressiooniteraapias, kus tervenesin oma senise elu kõige laastavamast kogemusest.

Kõige ilusam oli see, et kohati nägin end rannas õnnelikult rasedana pikutamas ja kohati oli mul üks värske beebi kaisus. Ainult meie kaks, kahekesi koos. See oli nii eriliselt soojendav tunne, sest ma olen kolmanda rasedusega tundnud kohutavat segadust. Ühtaegu olen õnnelik ja tean, et see on just õige, samal ajal leian, et mul on raske ümber lülituda jälle sellele lainele, kui ma olin juba muu eluga edasi minemas. Raske on, kui oled mõelnud ja häälestanud end ühele visioonile aga pead asjaolude sunnil asju teistmoodi nägema hakkama. See ei käi lihtsalt ega kiiresti ning tekitab vastuolulisi emotsioone ning seetõttu tundsin seal sooja päikese käes lamades eriti selgelt, et ma olen toetatud ning meil on turvaline. Meil on eriline side ja suur armastus. Tingimusteta. Sellele mõtlemine muudab mu meele praegugi härdaks, elu on nii kaunis!

Ma sain sellest tunnist vajalikku energiat, et tegeleda sellega, mis mind ees ootamas oli – väsinud ja nähtavalt haige laps ning tema väike vend. Korjasin lapsed vanaisa juurest peale ning jõudsime kenasti koju, kus mõlemad nutma hakkasid – üks, sest lihtsalt nii kehv oli olla ja teine, sest tema täitmatu kõht nõudis veel. Suutsin jääda rahulikuks ning tähelepanelikuks mõlema suhtes, mis sest, et samaaegselt üks hädiselt nuuksus ja teine meeleheitlikult karjus. Kraadisin Tütart ja palusin talt vabandust enda käitumise pärast – et ma olen olnud tõre ning pole teda piisavalt kuulanud. Selle peale laps rahunes märgatavalt, palus tekki peale ning käskis ära minna, kui ma tema arvates juba liiga kaua kallistama olin jäänud. Samal ajal oli Poeg rahunenud ning leidnud uue tegevuse, mille ma pidin katkestama ning mis kutsus uuesti karjumise esile. Paar ampsu, paar lonksu, lusikatäis mett ning sain ka tema magama viia. Minu suureks meelerahuks jäid mõlemad lapsed tasaselt magama. Meelerahu tõi ka see, et Tütar ei köhi pärast haiguse endale palumist enam nii raskelt vaid hingab rahulikult läbi nina, vahepeal paar sõna podisedes.

♥ ♥ ♥

Advertisements

API

Raudrohu lillevesi, läätsed ja rongikomplekt. Kõik sain täna kätte.

Haiglakott pakib end nii-nii tasapisi ja poegade sünnipäevad lähenevad. Loodetavasti saame peagi kaheaastase sünnipäeva rahulikult veeta ning siis peagi sündivat aktiivsemalt tervitama hakata. Mulle on see sünnipäeva tähistamine natuke olulisem kui muidu, sest eelmisel aastal viibisin ma samal päeval haiglas ning ootasin poolteadmatuses pimesoole operatsiooni ega saanud seda päeva koos veeta. Seekord tahan hommikul küünaldega torti, kingituse avamist ja pärast sellega mängimist. Pärast seda olen valmis sünnitama – olen kindel, et kaua ootama ei pea aga eks näis, eksole.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lõpuärevus on mul küll. Kui öösel ärkama pean – kas laps(ed) vajavad tähelepanu või pean WC-s käima, siis kui ma piisavalt kiiresti tagasi oma voodisse ei saa, on uuesti uinumine nii raske. Eile öösel kolisin diivanile magama ja ilmselt magan seal ka täna ja võib olla ka edaspidi. Imelikud mõtted hiilivad mind kohati hirmutama ja üleüldse on paha olla. Öösel on maailm nii moonutatud ja kummaliselt reaalne. Mulle pole kunagi meeldinud öösel ärkvel olla, isegi kui mõni raamat on olnud nii huvitav, et enne läbi lugemist käest panna ei saa. Loen ja loen, endal õõnes tunne kõhus, sest ümberringi kõik magab ja valgusvihust väljaspool on pime ja varjud ja on nii-nii vaikne. Ebaturvaline tunne. Nagu võiksin enda hirmude kätte lõksu jääda.

Ärev olen ka selle pärast, et beebi on mind läbi terve raseduse jõuliste liigutustega õnnistanud aga nüüd paar päeva on ta võrdlemisi rahulik ja unine olnud. Kui ma üks hetk avastan, et pole ammu liigutusi tundnud, on sabin insta platsis. Üleüldse on mul tegelikult viimased päevad mingi imelik meeleolu olnud – võin mõjuda külma ja tõredana, ise seda märkamata. Mu sees toimuvad mingid suured protsessid ja need on mind nii endasse haaranud, et ümbritsev maailm ei oma erilist tähtsust. Natuke nagu hirmutab mind. Praegu tunnen küll, et tahaks end kerra tõmmata ja seda hirmu endast nuttes vabastada. Mõtted liiguvad otse Ingridi juurde, kellega me õnneks järgmine nädal kohtume. Temaga mõtete vahetamine on alati nii kosutav. Nagu kaneelisai hingele.

Igatahes. Tahtsin küll, et üks kerge tunne ja olemine mind läbi raseduse lõpu kannaks aga tõsiasi on see, et praegu muutub kõik nii kiiresti. Ühel päeval on nii äge ja vägev olla, et võiks kohemaid sünnitada. Teisel päeval jällegi on nii turses ja kõhe tunne, et sünnitamine on viimane asi, millega ma hakkama saaks. Ilmselt ikka saaks, sest meeleolu muutuks ühe sõrmenipsuga aga tol hetkel on tunne küll ebakindel ja alandlik. Oeh! Ilmateade lubab ka vaid vihma, mis teeb mind natuke õnnetuks, sest ma armastan kirgast sügispäikest.

Peaksin nüüd õhtul pannkooke küpsetades mediteerima ja jumalannakaartidelt tuge küsima. Praegu ei hakanud kirjutades üldse parem, ainult ärevamaks läks. Huhh! Rääkige ruttu millestki muust!

 

 

LAPSEOOTUSPÜHAPÄEVAHOMMIK

Olen täna terve päeva seda infot protsessinud, mida ma endasse käsnana hommikul imasin. Pole mitte midagi teinud – vaid söönud ja pikutanud ja maganud. Ja nii mõnus on. Kohati tunnen, et Meest see natuke ärritab aga ma ei lase end sellest praegu häirida. Sest nii mõnus on!

Käisin Ingridi lapseootushommikul (ta kirjutab üsna mu lemmikut blogi ka). Sain mingi uue turvatunde kihi. Julguse võtta aega ja end kuulata, tõeliselt kuulata ja seda endale toetumist nautida. Ingridit kuulates käis mu sees nii suur töö – väga palju protsesse läks käima, tekkis igasuguseid mõtted ja seoseid ning kui ma eelnevalt olin ette kujutanud, et räägin palju, siis olin hoopis täiesti vait, sest lihtsalt nii palju infot käis korraga läbi. Ühtegi sõna ei tahtnud ka kõrvust mööda lasta või kuidagi Ingridi hoogu katkestada.

Mul on Ingridiga mingi mõnus äratundmine ja esmakohtumine oli hoopis sellise vanad-tuttavad-hõnguga hoopis. Ja jummel, kuidas mu süda vahepeal nii härdaks läks – Ingridi lõbus ja selge, nii-nii teadliku pilguga tütar oli samuti seltskonnas. Ma olin taas nii õnnelik, et olen rase ja mulgi on varsti beebikene, sest vastasel juhul oleksin kannatanud raske beebipalaviku käes. Mõnus oli näha ema ja tütre vahelist tunnetuslikku suhtlust ning see väsinud beebi laul emme kaisus või mõnulev mugin imetades. Ahhh! Millised mälestused ja tulevikuvaated!

Mulle hästi meeldis seos turvatunde ja toidu vahel ning kuidas seda sama turvatunnet luua ka ilma toiduta. Ingrid rääkis, kuidas ta raseduse ajal sõi vahepeal kaneelisaiakesi ja jõi kakaod. Kui nüüd ise mõelda, millise tunde need toidud tekitavad või millal ma tahaksin neid süüa, siis kangastub mu silme ees karge sügis ning pimedad õhtud soojas toas oranži tulevalguse käes. Selline sossu villasokkide soe. Seostub väga tugevalt turvatundega.

Mul aga on praegu vajadus intensiivsete või minu jaoks veidi harjumatute maitsete järele – selliste, mis keelt kõditavad. Rohelised oliivid (mõnikord kiviga, mõnikord kivita), sinep, mädarõigas. Keelt kõditab ka gaseeritud vesi, eriti mineraalvesi ning eelistatavalt külm. Mul on ka hirrrrrmus vajadus midagi mahlast krõpsutada. Selleks sobivad värske lühike kurk, nuikapsas ja jääkuubikud, harva ka roheline õun. Ja jõudsin just selgusele, et mul on kala ka vaja. Ahjulõhe, suitsukala (lõhe, lest, ahven, you name it), paneeritud kalafilee, need La Tabla unistuste tacod õlletaignas küpsetatud valge kalaga, mmmh! Katsun end toidu suhtes rohkem kuulata ja seda tõeliselt nautida mitte iga kord mõelda, kas seda oli nüüd vaja. Oli jah vaja, ja just seda! Jube raske on end iga ampsu eest lõpuks piitsutada. Sellega on mul veel eraldi keiss aga kuna kaalu- ja välimuseteema on praegu niivõrd aktuaalsed ja õrnad, siis ma puudutan seda mõni teine kord, kui saan veidi kaugemalt vaadelda.

Üks väga mõnus teema oli veel maandus. Kuidas olla ja/või jääda kohale ning end maandada. See on jubeeeeee vajalik laste kasvatamisel ning tuleb kasuks ka sünnitusel – kui tead, kuidas seda võimsat keha läbivat energiat suunata. Ma olen varemgi tunnetanud seda kohal olemist, kahe jalaga maa peal ja nii edasi aga kui Ingrid ütles, et tema justkui hõljub õhupallina õhus ja vaid üks varbake puudutab maad ja et sellisest maa peal olemisest talle piisab, siis mu silmad avanesid erinevatele võimalustele. Mulle tuli meelde, kuidas ma ükskord üritasin vaimusilmas endale juuri alla ajada aga see tunne ei olnud mulle õige ega hea. Olen alati olnud selline pea pilvedes, helge ja lõbus ning üldse ei ütleks, et kahe jalaga maa peal. Täna tundsin, et mu tallad tahavad vaid kerget sambla kallistust. Hästi pehmet, nii et sellel saab nagu õõtsuda – vahel olen natuke rohkem maa peal, vahel natuke vähem.

Ah, kui väga äge see kohtumine oli! Valisime igaüks Klaarsuse Sõnumite hulgast ühe kaardi ning mina tõmbasin Valguse kaardi.

Sõnumid, mis mind kõige rohkem kõnetasid, minuga võnkusid, olid “ma valgustan ja toetan”, “ma näen selgelt” ja “tean oma vajadusi”. Ja “vaatan maailma armastavalt”. Selle pärast ma tundsingi hommikul vajadust endale kivid külge riputada – ämma kingitud rodokrosiit on mulle hästi mõjunud ning vajasin selle toetust ja kinnitavat energiat. Kannan seda armastuse energiat enda südame kohal ja käe ümber.

Avastasin just, et mu suhtumine erinevatesse olukordadesse on muutunud ning võib olla tõesti mängivad need uued kivid oma rolli. Ma võtan end palju vähem tõsiselt ning ei ketra mingeid üles kerkinud asju aina edasi, sest need tunduvad lahendamata. Annan neile lahendumiseks hoopis aega juurde ja ongi rahu majas. Meeleolu on mul tasane ja hea ning selle pärast ma Mehe ärritunud olekut ka väga tõsiselt ei võta. Sest ma tean, et kui mina suhtlen kergelt ja lõbusalt, kandub see talle edasi ning ka tema on lõpuks samasuguses meeleolus. Meil kanduvad need tujud üksteisele väga kergesti üle ja ebameeldivad olemised võivad seetõttu päris pikaks venida aga ma enam ei viitsi. Las need mured olla natukenegi eemal ja vaatame, mis saab. Siiani on väga mõnus ja harmooniline olnud, nagu päris. Ilma kripeldava tundeta, et midagi on justkui tegemata.

Phuuh, mul tuleb praegu nii palju uusi asju peale, millest mõtiskleda ja kirjutada. Teen parem pausi ja lähen käin ujumas. Sest ma saan!

ÕRN JA HAIGE

Mina olen rase ema, kelle kaks last jäid üsna samaaegselt haigeks. Mitte niisama haigeks nagu varasemalt, et paar köhatust ja kerge nohu või ühepäevane palavik vaid paks nohu, köha ja mitmepäevane kõrge palavik. Sain kogeda suurt südamevalu, muret ja proovisin kõikvõimalike vahenditega neid aidata. Siis sai Mees ka selle tõve külge ning viimaks minagi. Sekka veel meiega kokkupuutunud sugulased. Kuna mina olen alati haiguste puhangute ajal terveks jäänud, siis ei kartnud ma haigestumist ka seekord, mis siis, et mitmel järjestikusel ööl mõlemalt poolt mulle peale köhiti, üks laps ühel pool, teine teisel pool. Kuna aga mu immuunsüsteem on raseduse tõttu nõrgem, siis hakkavad ka haigused kergemini külge.

Kõik teised on selle üsna leebelt saanud läbi põdeda aga minu jaoks on see viimase viie aasta kõige hullem haigus. Esiteks nohu, mis võttis täielikult mult lõhnataju ning suure osa maitsemeelest. Teiseks liikus see nohu väga kiiresti põsk- ja otsmikukoobastesse ning ajas mu kuulmekäigud tursesse. Nii ma proovisin seda koduste vahenditega ravida ja end aidata ja toetada. Puhata palju, juua palju vedelikku. Ja see läks aina hullemaks ja hullemaks. Nohu ei andnud järele ja valu oli täiesti talumatu. Arsti juures selgus, et põletikunäit on 160+, mis küll järgmisel päeval juba madalamat näitas aga ikkagi sigakõrge oli. Antibiootikumidest tahtsin arusaadaval põhjusel siiski veel pääseda. Sellest järgmisel päeval ehk eile käisin õues, sest mul oli vaja käia ämmaemanda juures enda südamerahuks beebi südant kuulamas ning antibiootikumide osas nõu pidamas. Sellel päeval sadas lund ning kuigi ma olin üleni sisse pakitud, siis koju jõudes läks otsmikuvalu nii talumatult teravaks, et ma vajusin suures meeleheites kogu eelmise nädala stressi alla märjaks plekiks ära.

img_2423

tegin mälestuseks oma paistes näost pildi ka – punane paks nina, turses silmad, ärahõõrutud ülahuul. silmad lahti pilt reedab rohkem aga seda ei tihka näidata.

Helistasin perearstikeskusesse ning mulle lubati, et perearst helistab mulle varsti tagasi. Üritasin tunnikese magada ja järgneva tunni ahastasin, et keegi pole helistanud ja perearstikeskuse telefonid on ka juba automaatvastaja peale pandud. Helistasin viimase piiri peal olles perearsti nõuandeliinile ja küsisin, mida ma pean tegema, kui perearsti kätte ei saa. Mulle öeldi, et minge EMOsse ja esitage hiljem perearsti vastu kaebus, sest isegi lühendatud tööpäev ei tohiks nii lühike olla (kell oli siis 12). See oli minu jaoks hästi kummaline soovitus. Ise nagu ei tunne, et hakkaks kaebama, kui terve see aeg on mind ju vaid aidata tahetud. Nats douche move oleks, ei? Igatahes kaalusin juba EMOsse minemist aga mu kaine mõistuse juures mees soovitas ikka natuke oodata ja saingi oma oodatud kõne. Ma sisuliselt anusin arstilt antibiootikume, sest mu keha lausa värises suurest valust ja hirmust. Ma ei teadnud enam, mida teha või kuidas end aidata. Ma olin terve nädal hoolikalt oma keha toetanud ja kõikvõimalikel viisidel aidanud aga ei suutnud lõpuks seda enam taluda ning valisin antibiootikumid. Need polnud mu esimene valik aga vestlus ämmaemandaga ning tasakaaluka naisseltskonnaga muutsid mu jäika seisukohta. Need on emotsionaalselt mind juba rahustanud, sest tean nüüd, et kaob põletik, mis oleks võinud edasi areneda millekski palju tõsisemaks ning märkimisväärselt on vähenenud ka valu. Juba täna hommikul suutsin eristada kahte lõhna ning ma ei jõua ära oodata, kuni ma saan päriselt süüa kõiki neid asju, mis mind kapis ootavad. Nii, et maitse ja lõhn ka ikka juures on.

Pärast antibiootikumikuuri teen läbi ulatusliku probiootikumi kuuri ning söön iga nädal vähemalt kilo hapukapsast ära, kui mitte rohkem ning hangin endale kuskilt teeseene. Kuna mul enam pimesoolt ka pole, siis pean eriti hoolsalt oma soolestiku toetama. Loodan, et ülejäänud rasedus möödub tervelt ja rõõmsalt, sest pidin haiguse tõttu nii paljud toredad asjad vahele või täitsa ära jätma: kaks joogatundi, teatrikülastus Pojaga, tädi juubel, üksipuhkus Rakveres ning esmakordne kohtumine armsa sõbrannaga. Kõiki ootasin nii suure elevusega ja nii valus oli järjest kõik üles öelda. Teatripiletid läksid õnneks õigesse kohta ning spaapuhkuse saab ka teisel ajal korraldada aga tädi juubelit enam ei saa, tundus olevat väga lahe pidu. Vähemasti saime tordi näol veidigi sellest osa.

Õnneks on see haigus varsti möödas ja seljatatud. Ma juba näen kuidas ma õues päikese käes aega veedan, külma kartmata. Kuidas olen võimeline kodus toimetama, ilma et mind väsimus või valu murraks. Kuidas ma saan vaevata läbi nina hingata ning ulatuslik ohatis mu nina all ja sees on paranenud. Ja kuidas ma hindan oma head tervist. Kevad.

 

KULGEMINE

Mina olen valmis sünnitama. Loodetavasti oli kolmapäeval viimane ämmaemanda visiit – kõik analüüsid on korras, turseid pole, laps tunneb end hästi ja on vaagnasse vajunud. Hemoglobiin, mis eelmise raseduse ajal liiga madalaks läks, on seekord olnud stabiilselt korras. Ise tunnen ka end väga hästi. Proovin end liigutada veel nii palju kui jaksan, sest vahepeal, kui mul selle jaoks energiat ja tahtmist ei jätkunud, tõusis mu kaal korraga ikka liiga palju ja enesetunne oli ka palju kehvem. Nüüd iga jalutuskäiguga tunnen, et see annab kuidagi vastupidavust juurde. Hästi tore on see, et Mees, keda jalutuskäigud väga ei vaimusta, teeb ettepanekuid minna kuskile metsa või õhtul Nõmmele tatsama. Koos. Tavaliselt ta pole olnud väga aldis kaasa tulema, ma ei tea, mis meelemuutus temas toimunud on. Aga see meeldib mulle.

Perega oleme ka nüüd koos rohkem väljaskäike teinud. Üks laupäev käisime Pääsküla rabaraja läbi, mis asub meile väga lähedal ja kus me kordagi käinud polnud. Siis käisime esimest korda sõpradega Nõmmel discgolfi mängimas. Mina muidugi seiklesin seal koos Tütrega ringi, teised mängisid aga ikkagi oli mõnus end liigutada. Tütar väsis lõpuks nii ära, et jäi peaaegu sülle magama. Eile jalutasime õhtul Nõmme vahel, täna käisime mere ääres raudrohtu korjamas.

Tütar on viimastel päevadel olnud rohkem viril kui tavaliselt. Jonn tuleb kergemini ja selgitusi ka eriti kuulata ei taha. Lõunal magamajäämine on ka raskem. Ta tuleb rohkem kallistama ja musitama, öösel on hakanud jälle meie vahele ronima. Kärusse ronides tõmbab endale teki peale ja teeb “guu-guu-guu”, täna poes käies tahtis istuda beebidele mõeldud poekärus. Kui ta sülle võtta nagu beebit, siis teeb ka seda guu-guu beebihäält. Ta nagu tunnetaks, et miskised muutused on tulemas ja vajab seetõttu rohkem otsest tähelepanu ja seda me proovime talle ka anda.  Samal ajal on ta hakanud mu ümarat kõhtu paitama ja kallistama ja musitama ja ma ikka räägin talle, et kõhus on tita ja ta varsti tuleb välja. Mul on tunne, et kui kõik pärast lapse sündi otsekohe suurepärane pole, siis see loksub suhteliselt kiiresti paika. Me oleme teda ka viinud rohkem teistele hoida, et tal oleks vaheldust kodus trallamisele, sest mina väga palju praegu ei jaksa ja kui Mees operatsioonist taastus, siis ka tema polnud suurem asi mängukaaslane. Tal on olnud väga toredad päevad uutel ja huvitavatel mänguväljakutel ja loomaaias. Meie Mehega oleme samal ajal saanud kodus toimetada või lebotada või sõpradega lauamänge mängida. Rohkem aega omavahel ka. Just käisime omavahel tähistamas meie nelja aastat Noa restoranis. Ühtaegu peen ja totakas õhtusöök. Mulle meeldib meie omavaheline naljatamine, mis kohati on täitsa tobe aga hea on end niimoodi vabaks lasta.

Mul käivad päris tihti juba ettevalmistavad Braxton-Hicksi kokkutõmbed, mis aeg-ajalt annavad natuke rohkem tunda kui muidu. Üks õhtu olid need eriti intensiivsed ja ka soe vann ei leevendanud. Alles pärast natuke pingelist ööund rahunesid. Siis mulle jõudis kohale, et uhhuu, varsti on ju minek. Tähtajani on vähem kui kaks nädalat ja ma tunnen, et keha väikest viisi valmistub ja see on päris mõnus. Ma olen hakanud põrandaid pesema ja igat väiksematki riideeset triikima. Voodi ja mähkimislaud on kokku pandud ja täitsa kitsas on. Suure kõhuga võtab voodist välja saamine ikka tüütult kaua aega, eriti öösel, kui on vaja mitu korda WC-s käia. Vahel on olemine raske ja väsitav aga see läheb kiiresti üle ja ma tihtipeale imestan, kui kerge rasedus mul on olnud. Kõik vaevused on olnud täiesti minimaalsed. Pole mingeid turseid, konstantset seljavalu või raskustunnet. Hingamine on koguaeg kerge olnud, kõht ei sega eriti liikumist. Pole mul rasedusest kopp ees ega midagi, täiesti rahulik on olla. Lõpp kulgeb mõnusalt vabakäigul. Suurt rolli mängib praegu ilmselt ka see, et Mees on mitu päeva kodus saanud olla ja me saame ka homse päeva mõnusasti veeta. Kui kogu pere on kodus, on nii palju rahulikum.

Haiglakott on vist ka nüüd valmis pakitud. Eelmine kord oli see mul vist juba 34. nädalal valmis. Mingeid asju on vist vaja veel hankida aga pole ka hullu, kui need alles pärast beebi sündi osta. Ma olen siiani ostnud ainult kaks väikest bodi, sest kuna Tütar oli sündides 56 cm pikk, siis enamused vastsündinute asjad talle selga ei läinud ja kui ma oleksin kuhjanud kokku number 50 suuruses riideid, siis oleksid need täiesti kandmata jäänud. Sellepärast hakkan ise riideid hankima alles pärast lapse sündi. See ei tähenda, et meie vastsündinu täiesti paljas oleks. Mitmeid Tütrest jäänud riideid kannatab ka poisile selga panna ja esialgu nendest vast piisab ja salaja võib ju roosatäpilise bodi ka selga tõmmata, kui häda käes.

Sünnituseks olen valmis. Pärast seda on natuke hall ala aga täitsa kindlasti saame hästi hakkama. Mul on ümberringi palju inimesi, kellelt vajadusel abi küsida ja kes alati hea meelega aitavad. Seekord saab uue rütmiga harjumine olema palju mitmekülgsem aga kindlasti väga mõnus ja armas ja pehme ja beebilõhnaline. Ja sügis on ju varsti käes. Jälle minu lemmik.

Järgmine postitus on ilmselt juba beebi varvastest või midagi. 🙂

ÜKS KATSUMUS

Mina

olen väsinud.

Esmaspäevast alates olen olnud täielik perenaine. Kolm korda päevas teinud toekat toitu, tegelenud Tütrega, püüdnud kodu enam-vähem korras hoida ja samal ajal olla olemas operatsioonist taastuvale Mehele. Ja siis kannan ma kõhus veel kasvavat beebit ka. Ma tunnen, et ma järjest annan ja annan aga see tervisliku andmise piir on ületatud ja energiat pean nüüd juba enda arvelt andma. Ja kuskilt nagu ei saa juurde ka genereerida, sest ma pean olema kogu aeg olemas. Üks väga positiivne asi on aga see, et paariks päevaks tuli Mehe õde Taanist koju ja nad Tütrega väga meeldivad üksteisele. Õigesti ajastatud, Tütrel on palju põnevam ja minul sutsu kergem. Kuigi ma olen sellegi poolest üsna kurnatud, on see siiski kind of a big deal praegu.

Kaua enam nii ei jaksa. Tunnen end veel süüdi ka, sest ei jaksa. Ja siis olen väsinud ja nutan aeg-ajalt. Pikutan ja üritan magada aga und ei tule. Tütar tahab oma ehitisi näidata aga ma lihtsalt ei jõua tõusta. Olude sunnil pean end kööki vedama ja süüa tegema ja see võtab nii kaua aega. Kaks korda rohkem kui muidu, sest ei jaksa kiiremini. Ei taha kuskilt tellida ka, sest see toit pole tihtipeale kuigi tervislik ja toitev ja välja sööma minemise variant pole ka kuigi ahvatlev. Ilmselt nõuaks see isegi rohkem energiat kui kodus kokkamine.

Kodu korrashoidmine tähendab seda, et kõik on niimoodi piiri peal. Natuke siit, natuke sealt. Hea meelega rakendaks pesapunumise instinkti ja sorteeriks näiteks kõik riided ära ja jätkaks pudi-padist lahtisaamisega aga energiat jätkub ainult nõude pesemiseks ja Tütre mänguasjade ritta seadmiseks. Kõik on piiri peal. Minu breaking point pole ka kaugel ilmselt. Jummel, kui kasvõi üks päev keegi võtaks mu ülesanded üle ja laseks mul terve päev magada. Kui keegi tooks ühe lõunasöögi või tuleks valmistaks ühe toeka toidu, millest jätkuks järgmiseks päevaks ka. Või viiks Tütre toredat päeva veetma. Oeh, siis ma tõepoolest magaksin. Ja võtaksin võib olla ühe vanni ka.

VIIMANE KOLMANDIK

Olen hakanud end rasedana tundma. Liigutused on aeglased, keha hakkab pika ja tegusa päeva peale tuikama, magamisasendite vahetamine on raskem, WC külastused on oluliselt sagenenud nii öösel kui päeval. Janu on suur, isu väga pole. Hea meelega sööks ainult mingit putru kogu aeg. Päeval tahaks ikkagi tukkuda koos Tütrega ja õnneks on temagi mõnusamalt uinuma hakanud. Beebi liigutab end väga aktiivselt. Nii aktiivselt, et kui eile ma polnud päeva jooksul eriti liigutusi fikseerinud, siis hakkasin kergelt muretsema. Õhtul enne magamaminekut siis vestlesime temaga ja ma sain aru, et ta on hoopis asendit muutnud ja liigutusi pole nii tugevalt tunda. Mis on tegelikult isegi päris mõnus, sest need sirutused tabasid mind aeg-ajalt ootamatult ja tõmbasid mu lausa küüru. Kui enne kerkisid jalgade ja käte togimisest künkad mu paremal küljel, siis nüüd saavad mükse mu siseorganid ja neid lööke võtab osaliselt enda peale ka platsenta. Siuh.

Eile oli meil kohtumine sünnitoetajaga ja seekord oli teemaks sünnituse anatoomia. Kuidas sünnitus algab, kuidas toimub avanemine, beebi laskumine ja sünd, kuidas lõdvestuda tuhude ajal, mida teha pressimise tunde ajal jne. Väga-väga huvitav ühesõnaga. Huvitav oli näha, kuidas laps sünnituse ajal liigub, kuidas naise kehas asjad toimuvad. Ma näiteks ei teadnud, et sabakont peab ka eest ära liikuma, et lapse peale ruumi teha ja selili asendis sabakont seda teha ei saa. Voh mis.

Pärast seda kohtumist tunnen ma end kuidagi eriti hästi. Me Mehega saime mõlemad väga palju targemaks ja kindlustunne sünnituse ajal on ka ilmselt suurem, kui teame, kuidas sünnitus kulgeb ja kuidas nendes faasides käituda. Mees tunneb ka end paremini ning oskab seekord tähele panna asju, mida eelmine kord ei osanud märgata ja tunneb, et saab mind rohkem toetada. Eelmine kord läksime ilma igasuguse plaanita ja olime valmis kõigeks, ka keisriks. Seetõttu ma näiteks ei julgenud süüa ega ka juua! Ja sünnitus on kehale väga suur koormus ja vett on väga-väga vaja. Seekord kirjutan sünnitusplaani, et minul oleks selgem pilt, et Mees ja Karita teaksid, millised on minu soovid ja et ämmaemandad saaksid minu soovidega arvestada ja sellest lähtuvalt käituda. Ega ma otseselt ei planeeri ära, milline sünnitus olema saab. Ma võtan vastu kõik, mis sünnitusega kaasa võib tulla aga on hea, kui mul on soovid kirja pandud ja sünnitusel viibijad saavad sellest lähtudes mind toetada, isegi kui ma ise tahaksin tol hetkel vastupidiselt käituda. Õnneks on eelmisest sünnitusest kogemus, et kui kasvõi kõige raskemal hetkel pakutakse valuvaigisteid, siis ma ei taha. Seekord ilmselt sellist hetke ei ole, kui keegi pakuks, sest see saab sünnitusplaani sisse kirjutatud aga siiski on hea tunne selles kindel olla. Ma tunnen, et mul on turvalisem usaldada omaenda keha kui valuvaigisteid. Mulle ei meeldi mõte sellest, et ma oma keha kuidagi ei tunne. Ma ei saa nagu kindel olla, mis on õige ja mis mitte, raske on sealjuures enda sisetunnet kuulata kui valuvaigistid valu tuimestavad. Ma ei tea, sellised tunded mul sellega seoses igatahes on.

Ma tunnen end selles suhtes hästi, et ilmselt mul ei tule sellist hetke, kus mulle Mees närvidele võiks käima hakata ja ma teda eemale võiks lükata. Samamoodi ma ei usu, et ma ise suurel häälel järsku valuvaigisteid nõudma hakkaksin. Ja kuna Mees on mu kõrval vana rahu ja minu suur tugev kalju, siis ma tunnen end veelgi turvalisemalt, et tema seisab minu soovide eest, kui ma ise selleks võib olla võimeline pole.

Uhh, ma tunnen lausa elevust sünnituse ees ja ma väga ootan seda kogemust. See saab kindlasti olema väga eriline kogemus. Rahulik ja teadlik. Sünnitus, mida on hiljem mõnus meenutada ja millest huvitatud kuulajatele rääkida. Mul on nii hea meel, et me otsustasime sünnitoetaja teenust kasutada, see on tõesti väga tänuväärne töö. Ausalt, soovitan seda võimalust igal naisel kaaluda.

Aga nii kaua ma veel naudin rasedust, tegelen tasakesi koduga, puhkan, suhtlen perega ja beebiga. Liigutan hääääästi aeglaselt ja enda suhtes tähelepanelikult. Pesen, triigin ja sorteerin pesu. Varsti paneme võrevoodi ka kokku ja tõstame magamistuba natukene ümber. Varsti on täitsa tunda, et kohe-kohe on beebi tulemas ja kodu teda ootamas. Pesapunumise faas on peal aga seda saab ka täiesti rahulikult võtta.

Nii hea on nautida.

SEIKLUSED ISEENDAS, KODUS JA TOIDULAUAL

Mu ämmaemand on väga numbrites kinni – iga kuu võib juurde võtta maksimaalselt 1,5 kilogrammi ja lapse liigutusi peaks iga nelja tunni tagant tundma. Kui liigutusi ei tunne, siis peaks beebit torkima, et ikka endast märku annaks. Ma pole seda teinud. Esiteks pole nagu vaja olnud ja teiseks, ma lihtsalt ei teeks seda. Mis mõttes keegi hakkab sind torkima samal ajal kui sul on näiteks kõige mõnusam uni käsil. Mind ei pane muretsema, kui ma neli ja pool tundi või isegi rohkem ühtegi liigutust ei fikseeri. Ma tunnen, et kõik on korras ja on kuni lõpuni korras. Minu tervis ja üleüldine enesetunne on väga hea ja ma olen veendunud, et ülejäänud rasedus on valdavalt samasugune. Ehk siis mõnus.

Kuigi ma tunnen poolehoidu rohkem loomuliku ja loodusliku suhtes, on mul olnud keeruline arstidele seda öelda. Seetõttu olen teinud kõik ultrahelid ja glükoositestid, mis arst on määranud. Järgmisel ämmaemanda visiidil oli plaanis panna paika viimase ultraheli aeg, kus vaadatakse, mis asendis laps on, kui palju on lootevett, mis on lapse kaal. Kuna Tütar oli sündides pea 5-kilone, siis ämmaemand arvas, et järgmise lapse puhul peaks veenduma, kas tuleb suure sünnikaaluga laps ja kui ultrahelis peaks selguma võimalik suur sünnikaal, siis ei lasta mul sünnitust oodata vaid kutsutakse esile. Olenemata sellest, kui suur või väike on lapse kaal, tahan ma, et sünnitus algaks ise, omal ajal. Samuti soovin ma sünnitada ise. See on minu valik ja ma pean selles veendununa ämmaemandale ütlema, et soovin viimasest ultrahelist loobuda. Sest see on ultraheli. Mõlema lapse peal olen ma näinud, et see pole kuigi meeldiv protseduur (Tütar hakkas sibelema, teine laps tõmbub krampi ja liigutab vähe kuigi muul ajal on väga aktiivne). Ma olen end kurssi viinud ultraheli mõjudega lootele ja inimkehale üleüldse ja ma leian, et kui ultraheli tehakse vaid sellel põhjusel, et määrata lapse kaalu (mis ei pruugi üldse täpne olla) ja ma olen otsustanud nii kui nii ise sünnitada, siis ma pole selle vajaduses veendunud, pigem vastupidi. Ma olen korra juba suure lapse sünnitanud ja seekord olen ma nii vaimselt kui füüsiliselt sünnituseks rohkem valmistunud ja ma tean, et kõik läheb kõige paremini ja just nii nagu peab. Muidugi võib ultrahelis igasuguseid asju selguda aga ma juhindun oma sisetundest, mis ütleb mulle, et minu lapsed on terved, mina ise olen terve ja “pigem karta kui kahetseda” siin puhul ei kehti. Kartmise asemel ma usun. Ja ma olen selles toetatud nii Mehe kui ka oma sünnitoetaja Karita poolt.

Toetusest rääkides. Ma sattusin kuidagi täiesti juhuslikult sünnitoetaja koolituspäevale, kus tutvustati sügisel alustavat sünnitoetaja õppekava ja seal tabas mind selgusehetk. See on minu teema. Sel sügisel ma küll õppekavaga ei liitu aga kunagi kindlasti kavatsen sellesse rohkem süüvida, sest mind pole kunagi ükski asi niimoodi kõnetanud. Tegelikult tutvun ma selle ametiga juba praegu. Avaldasin Mehele soovi lisatoetuseks – sünnituseks ettevalmistumiseks raseduse ajal, toetuseks sünnituse ajal ja ka pärast sünnitust – ja võtsin ühendust sünnitoetajaga, kellega olen nüüdseks kohtunud kaks korda. Ühe korra üksi, teisel korral koos Mehega. Ja ma ei kahetse üldse, ma tunnen, et minu jaoks on see praegusel hetkel õige ja ma olen nii tänulik, et Mees toetab mind selles, isegi kui ta ise päris täpselt aru ei saa, kuidas see vajalik on. Mul on täiesti imeline mees, kes on õppinud arvestama minu soovidega, ükskõik kui ebaloogilised või -vajalikud need talle tunduda võivad. Mõistlikkuse piires muidugi. Nende paari kohtumisega on mu turvatunne märkimisväärselt kasvanud. Minu võime usaldada iseennast, oma sisetunnet ja veendumusi on tugevam. Ma julgen rohkem usaldada. Kui ma tunnen, et ma olen õigel teel, siis ma jätan aina vähem ruumi vastu vaidlemiseks või ümber veenmiseks. Olen enda kohta avastanud nii mõndagi uut ja loonud seoseid lapsepõlvega ja vanematelt pärit mõtte- ja käitumismustritega. Olen pannud sõnadesse oma hirmud ja seeläbi nendest vabanenud. Olen õppinud rohkem iseennast ja aega iseendale väärtustama. Olen õppinud enda keha lõdvestama ja harjutanud valust läbi hingamist. Kõik need asjad on olulised sünnituse loomulikuks kulgemiseks. Kuna sünnitus on nii intensiivne protsess ja energia liikumine on nii võimas, siis on täiesti loomulik, et ülesse võivad kerkida allasurutud emotsioonid, eriti hirm. Eelmisel sünnitusel tundsin ma hirmu ja ebakindlust. Ebamääratust. Mul polnud aimugi, millises faasis sünnitus on ja kui kaua võib veel minna ja ma olin vahepeal üsna ahastuses, sest ma olin väga väsinud ja tahtsin magada. Sellistel hetkel oli Mehe kohalolu asendamatu ja väga oluline, ta tõi mu maa peale tagasi. Seekord tahan ise olla teadlikum ja rohkem kohal ning osata Mehe toetust paremini vastu võtta ja Karita kohalolu on kindlasti ka suureks abiks. Mul on veel palju õppida aga kui juba nüüd tunnen end sünnituse suhtes kindlamalt, siis edasi saab aina turvalisemaks minna.

Mul on väga hea meel, et saan rasedust nautida. Mulle meeldib rase olla, energia on hoopis teine, rahulikum. Mul pole erilisi tujude kõikumisi ega tunne end kuidagi ebastabiilsena. Vahepeal muidugi oli selline ärev periood, kui kooli lõpetamine lähenes aga see rahunes maha, kui ajapikendust võtsin (kui Facebooki seinale ilmusid järjest cum laudega magistri lõpetajad, siis mina lõpetan kutsekooli nelja aastaga, hehe). Aga nüüd, isegi kui Mees ära on (ja varasemalt on mul olnud ilma temata väga üksildane olla), olen ma olnud üllatavalt mõnusas meeleseisundis. Ma olen väga rahul oma eluga praegu, üleüldiselt. Muidugi on väiksed asjad nagu segadus kodus, mis liigub koristades minu eest lihtsalt järgmisesse tuppa ja jõuab ringiga uuesti mu selja taha. Tornaado Tütar on lihtsalt nii palju kiirem. Mul on hakanud asjad palju kauem aega võtma ja vajan mitut puhkepausi, enne kui kõik tehtud saab ja selle aja sees oskab ta näiteks kõik jalanõud erinevatesse tubadesse laiali tassida ja koerakrõbinad verandale puistada. Ja see üles-alla kükitamine ja tõusmine on väsitavad. Korra olen pidanud Tütrele voodi alla ka järele roomama, mille käigus ma tundsin vähemalt kolm korda, et enam välja küll ei saa. Aga asjad saavad siiski tehtud, mis sest, et mitmete puhkepausidega. Need pausid on väga mõnusad.

Mul pole siiamaani ühtegi märkimisväärset vaevust olnud. Kerged krambid jalgades, mida leevendavad jalavannid magneesiumisoolaga. Vahel harva surub laps nii alla, et tunnen natuke närvivalu. Mõnikord tunnen rohkem väsimust kui mõnel teisel hetkel. Erilisi isusid ka pole, välja arvatud see, et mulle meeldib jääkuubikuid krõmpsutada. Nagu eelmise rasedusega. Kaalu on juures kuskil 7 kg, mis minu arvates on päris hea, peab lihtsalt suvel suutma liiga paljust jäätisest hoiduda ja iga päev vähemalt üks jalutuskäik teha. Siis jääb suur kaalutõus olemata ning pärast sünnitust on ka kergem olla.

Toitumine on igapäevaelus suhteliselt tähtsal kohal praegu. Toitumise juures pööran tähelepanu sellele, kui toitev ja värske see on. Soovin, et see suund saaks meie pere igapäevasel toidulaual läbivaks. Tatrajahust pannkoogid ei ole nisujahust tehtud kookidest mitte ainult tervislikumad vaid ka mitu korda toitvamad. Kui nisujahust kooke võib ära süüa neli tükki, siis tatrajahust koogiga on juba enne teise koogi lõpetamist kõht täis. Tegin üks õhtu ka baklažaanilasanjet Paljas Porgandi blogist ja kui pärast klassikalise lasanje tüki söömist annab kõht juba uuesti märku, et tahaks veel, siis Merilini lasanje oli mitu korda toitvam ja ausalt maitsvam ka. Praegu on üks mu lemmikutest toitudest Sandra Vungi karjuse pirukas. Isegi suured lihasõbrad, nagu Mees ja Tütar mul siin on, söövad isuga. Mul on hea meel, et mu kulinaarsed avastusretked tulevad enamasti hästi välja ja tavaliselt perele maitseb. Olen hakanud ise rohkem improviseerima ja see toob igapäevaellu põnevust juurde.

Oeh, ma olen terve hommiku seda postitust kirjutanud, oleks aeg minna toimetama. Mehe tulekuks tahaks maja korda teha ja paar väikest muutust ka sisse viia.

Ma jätkan blogis oma liini – kirjutan oma eneseavastustest, pereelust, suhetest. Sellest, mis on mulle parasjagu südamelähedane ja paeluv. Ma tean, et lähedastele ja pereliikmetele on see natuke huvitavam kui lugejatele, kellega ma päris elus kohtunud pole. Aga minu jaoks on seda huvitav kirjutada ja kuna mu kirjutamise eesmärk on eelkõige iseenda toetamine, siis selle juurde ma jään.

Aitäh, et loete. 🙂 Ja aitäh, et aeg-ajalt tagasisidet annate.

POOLEPEAL

Täna ma küpsetan ühe koogi. Aga söön seda alles homme, sest kell on neli läbi ja üleöö seisnuna on see veelgi imeheam. Muidu ma kooki ei küpsetaks aga täna on põhjust. Nimelt on täna pool rasedust kantud ja hommikul käisime kõik koos ultrahelis. Kõik on hea ja veel paremgi ja ma olen täitsa elevil ja liblikane, sest saime teada, kas mu kõhus siputab poiss või tüdruk. Kes pakub?

Ultraheli tegi arst, kes oli mul esimesel sünnitusel. Ma mäletan küll ta nägu, mis sest, et kõik muu oli sota-pota. Sünnitusel ei jätnud ta kõige sõbralikumat muljet ja tänagi sain aru, et ega ta liiga sõbralik inimene polegi aga ultraheli läks meeldivalt ja kiiresti. Imestas veel Tütart vaadates, et kuidas nii suur laps oli ja andis head lootust, et teine laps ehk nii suurena ei sünni. Samal ajal on mul võimalus, et kui rasedus on täis kantud, siis võib olla kutsutakse sünnitus esile suure lapse kartuses. Aga kuna seda ma ei taha, vaid soovin ikkagi, et sünnitus ise algaks, siis liigutan rohkem, mediteerin ja visualiseerin rohkem ja jälgin toitumist. Rohkem. Hästi suur võimalus on, et laps sünnib Mehele sünnipäevaks ja just eriti seetõttu ma ei taha lasta varem esile kutsuda. Et sünniks täpselt siis kui vaja. 🙂

Aga kes pakub? Hihihi!

piltKõhupilte teen veel ise kõvera käega, sest Mees ei jõua veel päevavalguses koju ja lambipildid pole ilusad. Ja nädalavahetusel läheb meelest ära muidugi.

TÄNASED

Mu rasedus on juba teises trimestris. Whaaaaat. Ma ikka veel ei tunne end eriti rasedana, beebi salaja kasvab mu sees. Täna ultrahelis oli ikka kergendus näha, et ta mul ikka olemas on ja liigutab ja. Vahepeal tekib tunne, et kas ma ikka olen rase.

Aga siis mõnel hetkel tunnen end täitsa rasedana. Keha on hakanud mõnele toiduainele eriti tundlikult reageerima. Suhkrut enam ei talu väga ja seda ma pean positiivseks asjaks. Kui seda saab liiga palju, siis pärast veresuhkru langemist on no nii eriti kehv olla. Magusaisu pole ikka veel ja ma arvan, et endisel kujul see kindlasti tagasi ei tule. See oli nagu mingi sõltuvus või halb harjumus. Suitsetamine jäi must samamoodi maha.

Ma olen hakanud oma keha rohkem kuulama. Näiteks suurtel söömingutel (jõulud, sünnipäevad) ma ei söö ennast enam üle. Varem ikka lahkusin nendelt üritustelt kummargil loivates aga nüüd söön mõõdukalt ja ma ei pea end kuidagi tagasi hoidma. Lihtsalt ei söö ja kõik. Selle üle mul on ikka väga hea meel. Korra nädalas ikka olen tänulik selle eest.

Ja tänulik olen ma veel selle eest, et Tütar oli tänases loovustunnis nii osavõtlik! Laulutunni ajal, kus ta on tavaliselt mööda ruumi ringi jooksnud, tuli ta mu põlvele tamburiini mängima ja koerakestest laulma. Ja meisterdamise ajal ei korjanud riiakalt kriite kokku ja ei roninud laua peale. Ampsu liimi küll võttis aga isetehtud trumm tuli ilus välja ja läks lausa näitusele 🙂