TAASSÜND?

Kui väga palju aega teiste blogide lugemisele ei pühenda, siis ei kipu ka ise kirjutama, sest tunnen, et olen silmakirjalik. Just natuke aega tagasi tundsin end veidi süüdi selle pärast, sest mind hirmutab, kui andmise-saamise tasakaal on paigast ära. Nägin alles hiljuti päris lähedalt, kuidas see inimsuhetes kõigile osapooltele haiget teeb ja pelgan. Aga give yourself a break, Anette. Tasakaal pole nii mustvalge.

Mu elus toimub praegu palju asju, enamus neist protsessidest käivad minu enda sees ja seetõttu olen üsna kõikuv, muutlik, fluktueeriv. Vahepeal on tunne jumalik ja järgmisel hetkel olen täielik blob. Seda kontrasti võib märgata kahe eelneva postituse vahel. Ma olen iseenda vastu nii karm praegu, et iga “vale” näoilme või rääkimistoon tundub mulle mu vigade nina alla hõõrumisena. Ja see on lihtsalt õudne. Ma olen alati olnud hästi teadlik oma tunnetest ja kogu aeg end ja teisi analüüsinud ning osanud end teiste inimeste emotsioonide ja raskuste eest kaitsta aga praegu ma olen nii avali ja ma saan kogu aeg haiget. Ma tean, et asi pole minus, kui keegi teine ebameeldiva või ükskõikse tooniga suhtleb aga ma ei oska end selle eest kaitsta. Isegi kui see välja ei paista, olen ma haavunud. See on minu jaoks midagi uut.

Tundub, et see rahulolematus on taaskord korrelatsioonis koduse korraga. KUIDAS on VÕIMALIK, et meil on IKKA nii palju asju? Üritan siit asju välja saada aga mingi seletamatu jõud nagu hoiaks tagasi. Võib olla on asi selles, et tulevikuvisioon on jälle muutunud ja jälle ebamäärane. Vahepeal oli üsna selge mõte see elamine täitsa endale saada ja oii, kuidas siis mu mõte lendas ja ma olin nii õnnelik. Aga siis ikkagi tundsime, et ei, ei soovi ja kõik need ümberehituse ja muu möllamise plaanid lendasid vastu taevast. See oli alles algus. Võib olla on asi selles, et ma lihtsalt olen end ära unustanud või tundnud, et seda kõike on minu jaoks liiga palju. Hakkasin suure hurraaga kaalu langetama aga oma peaga ma tegin endale liiga, eks. Siis olid lapsed tuulerõugetega kaks nädalat kodus. Kaks nädalat, sest ma ei raatsinud neid lasteaeda selliste imeliste ilmadega saata. Nad möllasid iga päev terve päev õues ja neil oli mõnus ja lahe ja äge ja mul oli hea meel, kui neilt korraliku kihi tolmu ja mulda õhtul maha sain pesta. Aga.

See intensiivsus stressas mu nii ära, et ma siiamaani pole sellest toibunud. Ma ei pannud seda ise tähelegi aga kui poolteist nädalat olid kõik lapsed iga päev kodus, siis mina olin ilma jäänud vaiksetest hetkedest. Praegu suudan meenutada vaid ühte hetke, kus ma ei pidanud valvel olema. Kui kõik lapsed ühel ja samal ajal puhkasid. Ja see oli ilmselt vaevu pool tunnikest. Ja nüüd, ma ei oska hästi lõdvestuda, kui mul ongi see oma hetk käes. Õhtul voodis und oodates pean kogu aeg end teadlikult lõdvaks laskma, sest keha lihtsalt tõmbab end pingesse ära. Lisaks taban ennast tihti mingitelt mõtetelt, mis justkui pole minu omad. Aga nagu on ka. Need hirmutavad mind aga eile vist hakkasin neid vaikselt embama. See on lihtsalt mu tume pool, mis ka armastust ja aktsepteerimist vajab.

Nagu ikka, üritan sellest pingest end välja siputada. Uus korrastamiselaine, uus enesehoolitsuse laine, mida mina enne näinud pole ja mida ma arvasin end mitte kunagi vajavat. Tore on näha muutuseid enda mõtlemises, näha potentsiaali selles, mille varem otsekohe maha kandsin, sest “see pole mulle”. Siis ei olnud. Nüüd on. Tasakaalu võib leida esmapilgul täiesti mitteseotud kohtadest. Ole avatud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

kuigi ma pean korras ja organiseeritud pesumajandust vägaväga oluliseks, siis ikka. pole korras.

 

Advertisements

KUIDAS MA EI OSKA

Ma ootasin, et kuus kuud pärast sünnitust hakkaks mu kaal iseenesest langema. Sest nii on eelmistel kordadel olnud. Ei hakanud. Tundsin end nirusti, rentisin õega kahepeale elliptilise trenažööri, et iga kell sellel sõtkuda saaks. Kaal ei liikunud aga võhm kasvas. Kuna kaalunumber ei muutunud, siis tundsin end jälle nirusti ja võtsin endale appi kalorite ja trenni ja kaalu ja vee joomise jälgimise äpi. Hakkasin siis kaloreid kirja panema ja nonäedsasis, kaal hakkaski langema ja päris kiiresti. Kuni jälle seisma jäi. Siis loobusin kalorite lugemisest ja hakkasin tunde pealt tegema.

Aga. Siin on nüüd konks. Kas see on ikka see päris tunne või olen jälle kohas, kus piiran end absoluutselt kõigega ning jätan keha nälga? Kui ma kaalu langetamise käsile võtsin, siis ma pelgasin kohe alguses, et see võib mu endasse neelata. Niimoodi, et ma olen lihtsalt õnnetu ja haige. Et see muutub kinnisideeks ja ma ei oska enam asju mõistusega võtta ja lihtsalt teen endale haiget. Need numbrid mu ees ekraanil sõidavad intuitsioonist ja kehatunnetusest lihtsalt üle. Need võtavad kogu mu elu üle. Ja ma ju teadsin seda enne ka, et nii võib juhtuda ja tõenäoliselt juhtubki.

Kui ma teist last imetasin, siis juhtus minuga sarnane asi. Ma piirasin oma toitumist väga tugevalt (hirmuga, mitte äppidega) ning ühel hommikul ärkasin üles väga tugeva pearinglusega, mis jätkus järgmisel päeval koos terava peavaluga ning mille tõttu ma lõpuks EMOs käisin. Sealt saadeti mind koju sõnadega “söö, joo ja puhka”. See oli minu esimene väga jõhker migreen. Varasemalt olin kogenud nägemishäireid ning kerget peavalu, mis vihjasid, et miski on korrast ära aga ma otsustasin neid märke ingoreerida, liigitada need lihtsalt stressi alla. *nagu stress oleks ilgelt lihtne*

Tundub, et kui kehal on millestki puudus, siis ta hakkab migreene tootma ja kuskil kaks nädalat pärast seda, kui ma kaloreid lugema hakkasin, sain sellise migreenihoo, et midagi hullu. Olime siis perega Hiiumaal ning kogesin ka kõnehäired, mis ei jäänud ka Kle märkamatuks. Ja nüüd paar päeva tagasi ärkasin peavaluga üles, mis halvas kogu mu hommikupooliku ning eile õhtul algas järgmine hoog, mis õnneks laseb elada aga annab endast kogu aeg märku.

Mu keha on korra nälgimist kogenud. Olin siis väga noor, väga hea tervisega ning keha talus palju, kuni ma ei pidanud enam näljutamisega tähelepanu püüdma. Aga nüüd – mu keha on läbi teinud kolm rasedust, käsil on kolmas imetamisperiood ning mu ressursid on läinud sinna. Ja lähevad siiani. Seega, kui hoian keha näljas, saan vastutasuks migreenid. Ja see on samaaegselt miski, mis on nii kohutav ja miski, mille eest olen tänulik. See muudab olemise nii abituks ja talumatuks, et tahaks lihtsalt pildi tasku visata, et jumala eest enam sellist asja kogema ei peaks. Aga samal ajal annab kehv enesetunne (väga-väga jõhkralt kehv enesetunne) märku, et ma teen midagi valesti ja on aeg end  p ä r i s e l t  kuulata. Või isegi vaadata – kui mu niigi tumedad silmaalused lähevad veelgi tugevamaks ning peeglist vaatavad vastu aukus ja väsinud silmad…

Oeh, aga ma päris täpselt ei oska. Ja see teeb mind õnnetuks, et kuidas ometi. Kuidas ma teen endale niimoodi liiga. Miks ma end ei usalda, miks läheb teiste arvamus mulle nii korda, mille pärast ma seda üldse teen või teha tahan või…? Eesmärk on ju ennast hästi tunda, nii alguses, protsessis kui ka nö lõpus. Miks on siis nii lihtne endal käest kaduda.

Eks see raske olemine on ka osa protsessist, kõik ei pea ka ilmtingimata mõnus olema aga praegu on kindel see, et senine viis mulle ei sobi. Tasa ja targu?

API

Raudrohu lillevesi, läätsed ja rongikomplekt. Kõik sain täna kätte.

Haiglakott pakib end nii-nii tasapisi ja poegade sünnipäevad lähenevad. Loodetavasti saame peagi kaheaastase sünnipäeva rahulikult veeta ning siis peagi sündivat aktiivsemalt tervitama hakata. Mulle on see sünnipäeva tähistamine natuke olulisem kui muidu, sest eelmisel aastal viibisin ma samal päeval haiglas ning ootasin poolteadmatuses pimesoole operatsiooni ega saanud seda päeva koos veeta. Seekord tahan hommikul küünaldega torti, kingituse avamist ja pärast sellega mängimist. Pärast seda olen valmis sünnitama – olen kindel, et kaua ootama ei pea aga eks näis, eksole.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Lõpuärevus on mul küll. Kui öösel ärkama pean – kas laps(ed) vajavad tähelepanu või pean WC-s käima, siis kui ma piisavalt kiiresti tagasi oma voodisse ei saa, on uuesti uinumine nii raske. Eile öösel kolisin diivanile magama ja ilmselt magan seal ka täna ja võib olla ka edaspidi. Imelikud mõtted hiilivad mind kohati hirmutama ja üleüldse on paha olla. Öösel on maailm nii moonutatud ja kummaliselt reaalne. Mulle pole kunagi meeldinud öösel ärkvel olla, isegi kui mõni raamat on olnud nii huvitav, et enne läbi lugemist käest panna ei saa. Loen ja loen, endal õõnes tunne kõhus, sest ümberringi kõik magab ja valgusvihust väljaspool on pime ja varjud ja on nii-nii vaikne. Ebaturvaline tunne. Nagu võiksin enda hirmude kätte lõksu jääda.

Ärev olen ka selle pärast, et beebi on mind läbi terve raseduse jõuliste liigutustega õnnistanud aga nüüd paar päeva on ta võrdlemisi rahulik ja unine olnud. Kui ma üks hetk avastan, et pole ammu liigutusi tundnud, on sabin insta platsis. Üleüldse on mul tegelikult viimased päevad mingi imelik meeleolu olnud – võin mõjuda külma ja tõredana, ise seda märkamata. Mu sees toimuvad mingid suured protsessid ja need on mind nii endasse haaranud, et ümbritsev maailm ei oma erilist tähtsust. Natuke nagu hirmutab mind. Praegu tunnen küll, et tahaks end kerra tõmmata ja seda hirmu endast nuttes vabastada. Mõtted liiguvad otse Ingridi juurde, kellega me õnneks järgmine nädal kohtume. Temaga mõtete vahetamine on alati nii kosutav. Nagu kaneelisai hingele.

Igatahes. Tahtsin küll, et üks kerge tunne ja olemine mind läbi raseduse lõpu kannaks aga tõsiasi on see, et praegu muutub kõik nii kiiresti. Ühel päeval on nii äge ja vägev olla, et võiks kohemaid sünnitada. Teisel päeval jällegi on nii turses ja kõhe tunne, et sünnitamine on viimane asi, millega ma hakkama saaks. Ilmselt ikka saaks, sest meeleolu muutuks ühe sõrmenipsuga aga tol hetkel on tunne küll ebakindel ja alandlik. Oeh! Ilmateade lubab ka vaid vihma, mis teeb mind natuke õnnetuks, sest ma armastan kirgast sügispäikest.

Peaksin nüüd õhtul pannkooke küpsetades mediteerima ja jumalannakaartidelt tuge küsima. Praegu ei hakanud kirjutades üldse parem, ainult ärevamaks läks. Huhh! Rääkige ruttu millestki muust!

 

 

TÄITSA PEKKIS

MIKS peab nii tihti nii raske olema? Ja miks ma just alati siis siia kirjutama jõuan. Vahepeal on täitsa hea ja mõnus ollla aga siis tuleb jälle miski lahendamata asi pinnale ja keerutab tolmu üles. Ma lihhhtsalt ei jaksa enam. Ma käisin ka raseduskriisi nõustaja juures aga just selleks ajaks oli üks raske periood üle läinud ning ma tundsin end kordades paremini. Nüüd aga on jälle probleemid ja rahutused üleval aga ma võin kihla vedada, et järgmise kokkusaamise ajal on taas kõik tasanenud.

Mulle on suhe ülitähtis ning praegu on selle nimel vaja eriliselt pingutada aga tunnen, et ükskõik, kui palju ma ka ei pingutaks – nii otseselt kui kaudselt, siis ma lihtsalt ei saa seda töötama. Kipun unustama, et suhtes on kaks osapoolt ning ME peame selle nimel töötama. Praegu on kuidagi eriti raske, sest rasedus ja ma ei saa kohati mitte midagi aru. Millest miski on põhjustatud – kas “päris” emotsioonid ja mured või hormoonidest võimendatud ning seetõttu justkui tähtsusetud (?). Olen end alati pidanud pigem rõõmsameelseks inimeseks, kes saab endaga hästi hakkama aga praegu tunnen, et selle parim enne on möödas ning MA VAJAN ABI. Ja mitte ükskõik millist, vaid ma vajan toetust oma mehelt, kellelt ma seda enda arvates üldse ei saa. Ning teadagi, mis juhtub, kui seda välja kangutama hakata. Me ei oska viimasel ajal üldse suhelda ja paratamatult ma tunnen kogu raskust enda õlgadel ning konstantselt mõtlen, et mida ma valesti teen, kuidas ma end parandada saan. Ja siis, kui mul sellest villand saab, muutun ma vihaseks ning mõtlen, et kurat küll, ma ei saa ju kõike üksi ära teha. Miks ma tunnen, et ma pean kõike üksi tegema? Kas mul pole õigust teistelt midagi oodata, mingeid lihtsaid asju nagu kallistused ja paid?

Ma pole enam enamus ajast rõõmsameelne ja positiivne. Mingid tunded ja aistingud on muutunud tuimemaks. Näiteks, kui varasemalt rõõmustasin kogu südamest suvevihma või õues lehviva pesu üle, siis nüüd see on lihtsalt fakti nentimine. Võib olla on mul lihtsalt nii palju emotsioone aga väljaelamine on saanud taunivat suhtumist ning ma lihtsalt olen end kuidagi automaatpiloodile lülitanud ja tunded alla surunud. Ära tuimestanud. Tuimestatud on ka maitsemeeled. Toit ei maitse nii hästi nagu varem ning kuigi mul on kogu aeg tunne, et tahan midagi süüa, siis ei saa ma neist asjust mingit rahuldust. Kurk ja nuikapsas maitsevad jube imelikult, ainult oliivid võib olla isutavad. Ma ei taha korralikke toidukordi süüa, soovin vaid aeg-ajalt näksida, sest muidu on mul liiga raske olla. Ma soovin nii väga jäätist või pitsat või ükskõik mida nautida aga ühes tunnen suhkru, jahu või üldse mitte mingit maitset. Söömine tundub üldse väga mõttetu kuid kaal tõuseb ning käsivarred jämenevad (mitte tursed). Kõik värvid on ka tuhmimad. Appi, mis toimub!

Kütan end üles ja siis hakkan mõtlema, kas asi tegelikult on nii hull. Kas on? Ja läheb käiku tuttav muster, kus ma oma tundeid ja vajadusi pisendan. “Tegelikult on ju kõik hästi, tegelikult võiks olla palju hullemini.” Üritan olla igal pool. Tegeleda lastega, pesta pesu ja nõusid, koristada, kokata. Pühkida ja korjata. Ja nii ma olen jõudnud sellesse punkti, kus ma tunnen, et ma aina teenindan ja teenindan. Kui süüa teen, siis tullakse pluusi sikutama ja näksimist nõudma. Kui nõusid pesen, siis keegi kuskil sigatseb ning tagajärgi peab viivitamatult likvideerima hakkama. Pean kogu aeg oma tegevusi katkestama, et kedagi teenindada ja see ajab juba natuke hulluks. ERITI praegu, kui ma tahaksin lihtsalt. kogeda. rasedust. Ma tahaksin suhelda rahulikult beebiga, pühendada mingi aeg kogu oma tähelepanu endale ja temale. Selle asemel tõmblen aga mitmel rindel, et kõigil teistel oleks hea ning jätan enda vajadused tagaplaanile ja ma ei oska sellest kuidagi välja tulla, ilma et ma lõpuks lohutamatult ei nuta ja kallistustuste (mida mul on tunne, et ma kunagi ei saa) järele ei janune. Appi, kui kurvaks see mind teeb, kui ma siin oma tunded kõik toorelt välja lajatan. Kõik on väljas. Asi tundub ikka üsna kehv ja on pikka aega kehv olnud. Aga kuidagi ma ei suuda seda endale ja teistele ikkagi selgeks teha ega kuskilt ka abi leida. Olen suisa kibestunud juba. 😦

KAUA?

Mina küsin homme ämmaemandalt raseduskriisi nõustamise kohta. Sest mul on raske olla ja endast aru saada. Tunnen, et mul on vaja rääkida oma mõtetest, tunnetest ja muredest seoses rasedusega ning see on parim variant. Ma võin neist asjust rääkida ka oma mehele, vanematele, sõbrannadele aga ma ei tunne end seda tehes kuigi hästi. Nad on väga toetavad aga ma ei saa neilt suure tõenäosusega sellist tuge nagu ma soovin või vaja oleks. Sest mul on nende suhtes ootused ning need toovad pettumuse. Sest elu. Nõustaja aga pakub ilmselt täpselt seda, mida temalt oodata saab. Erapooletu kuulamine, eemalt vaatamine ning selle taustal nõu või toetuse andmine.

Tean, et tulen sellest kriisist välja aga ma ei taha, et sellega kaasneks minu lähedaste elu põrguks tegemine. Kaua ma pean nutma, et parem hakkaks? Mida ma pean tegema, et väiksed ärritused ei kuhjuks ja üle ääre ajama ei hakkaks? Ma ei tea, kuidas ma asjadele lähenema peaksin, sest ma päriselt ka ei saa aru, kas mu emotsioonid on põhjustatud rohkem hormoonidest või on tõepoolest mu mure nii suur. Ei saa aru. Ja selle pärast ongi raske. Raske on lahti muukida, milles asi. Kuna selline olemine on kestnud juba mõnda aega, siis võiks ju lähemalt vaadata. Kellegi abiga, kui ise enam ei oska.

Ma ei taha sellises meeleseisundis sünnitada ja loota, et ka see raseduse sümptom kaob koos sünnitusega. On põhjust arvata, et ei kao see kuhugile vaid muundub teistmoodi kehvaks meeleseisundiks ja kuna järele mõeldes on beebi sünnile järgnenud esimesed kuud minu jaoks üsna keerulised olnud (st et olen ühel hetkel end automaatkäigule seadistanud ja läbi ülejäänud raskuse lihtsalt ramminud), siis ma ei taha seda riski võtta. Üldse. Ma tean, et saan sellest üle eventually aga lihtsalt oodata ja lasta kulgeda… Mmm, seekord mitte. Palun toetust ja abi, ei virele üksi ja ei pinguta end teiste nimel ribadeks. Sest tegelikult pole nii ju mitte kellelgi hea. Oleks aeg oma jalg korralikult maha panna ja juured ka alla ajada. Mina enne!

Olen vihane ja raevukas ja jõuline ja õrn ja värelev ja igatsev. Kaua ma pean?

KASVUVALU

Kuidas on võimalik, et üks madalseis nii kaua kesta saab? Lihtsalt konstantselt madal. Vahel harva mõned võnked ülespoole käivad aga siis lähevad veel rohkem alla kui enne. Minus on nii palju arusaamatuid tundeid, mis asuvad sügaval pesitseva rahu ja pinnal oleva näilise tasakaalukuse vahel. Kas see on mingi praegusel hetkel valitsev emotsioon või see on juba natuke kauem seal pesitsenud ja jõudu kogunud. Olemine on jube rahutu aga samal ajal ma tean, et kõik, mis tegelikult loeb ja tähtis on, on korras. Aga need pinnavirvendused kipuvad korralikuks tormiks arenema ja nii raske on selles kõiges korraga orienteeruda. Ma tunnen, et mul justkui pole ühtegi puhkehetke, kus lihtsalt rahuneda ja kohal olla. Alati on mõtted kuskil mujal, olgu siis Tütrega lasteaias, Mehega tööl, järgmises nädalas või varahommikul kasvõi õhtusöögi tegemise juures. Ma ei oska kuskilt rahu leida.

Eile märkasin endas kadeduse tunnet ja täna tunnen seda veelgi selgemalt. See on minu jaoks suur ohumärk, sest alati on mul olnud esimeseks emotsiooniks heameel teise inimese üle. Nüüd aga tunnen, et olen tasakaalu kaotamas ja ma ei oska midagi teha. Väga raske on aru saada, kas ma vajan abi ja suunamist, sest see rahutus ei ole kogu aeg nähtav. Ma olen võimeline nautima muusikat, head maitset, kuuma vanni. Ma suudan suhelda heatahtlikult ning olla heas meeleolus, tulla toime oma emotsioonidega ning aidata lastel enda omadega toime tulla. Ma näen endale omaselt väikeseid ilusaid asju, mille üle rõõmustada ning suunan teadlikult oma mõtteid positiivses suunas. Aga mingi suur hirmus vari tahab lämmatada ning ma ei ole veel välja mõelnud, kuidas mõelda.

Ma ütlen ausalt, ma kardan. Kardan, sest mu ees on üsna tundmatu maa ning järsku minult nõutakse selle mõistmist ja sellega toime tulemist. Ma olen siiani olnud oma siiani turvalises mugavustsoonis, mis tegelikult näitab, kui naiivne ja vastutustundetu ma olen olnud. Alati toetunud teistele. See olukord praegu on alati olnud vältimatu, see oleks tulnud varem või hiljem ning kui hiljem, siis oleks see ilmselt olnud palju valusam. Praegu ma aga rabelen, et endale sobivalt see kõik lahti mõtestada, et ma saaksin kasvada suuremaks. Et ma saaksin alati endale toetuda ja kindel olla.

Ma tean tunnet, kui õhtuti voodi und oodates mõtted tasaneda ei taha. Kui peas kihutavad valguskiirusel erinevad mõtted ja kui raskeks pea muutub. Seega, ma saan olla tänulik, et praegusel eluperioodil suudan ma õhtuti raskusteta uinuda. Aitäh. Kõik möödub.