ÕRN JA HAIGE

Mina olen rase ema, kelle kaks last jäid üsna samaaegselt haigeks. Mitte niisama haigeks nagu varasemalt, et paar köhatust ja kerge nohu või ühepäevane palavik vaid paks nohu, köha ja mitmepäevane kõrge palavik. Sain kogeda suurt südamevalu, muret ja proovisin kõikvõimalike vahenditega neid aidata. Siis sai Mees ka selle tõve külge ning viimaks minagi. Sekka veel meiega kokkupuutunud sugulased. Kuna mina olen alati haiguste puhangute ajal terveks jäänud, siis ei kartnud ma haigestumist ka seekord, mis siis, et mitmel järjestikusel ööl mõlemalt poolt mulle peale köhiti, üks laps ühel pool, teine teisel pool. Kuna aga mu immuunsüsteem on raseduse tõttu nõrgem, siis hakkavad ka haigused kergemini külge.

Kõik teised on selle üsna leebelt saanud läbi põdeda aga minu jaoks on see viimase viie aasta kõige hullem haigus. Esiteks nohu, mis võttis täielikult mult lõhnataju ning suure osa maitsemeelest. Teiseks liikus see nohu väga kiiresti põsk- ja otsmikukoobastesse ning ajas mu kuulmekäigud tursesse. Nii ma proovisin seda koduste vahenditega ravida ja end aidata ja toetada. Puhata palju, juua palju vedelikku. Ja see läks aina hullemaks ja hullemaks. Nohu ei andnud järele ja valu oli täiesti talumatu. Arsti juures selgus, et põletikunäit on 160+, mis küll järgmisel päeval juba madalamat näitas aga ikkagi sigakõrge oli. Antibiootikumidest tahtsin arusaadaval põhjusel siiski veel pääseda. Sellest järgmisel päeval ehk eile käisin õues, sest mul oli vaja käia ämmaemanda juures enda südamerahuks beebi südant kuulamas ning antibiootikumide osas nõu pidamas. Sellel päeval sadas lund ning kuigi ma olin üleni sisse pakitud, siis koju jõudes läks otsmikuvalu nii talumatult teravaks, et ma vajusin suures meeleheites kogu eelmise nädala stressi alla märjaks plekiks ära.

img_2423

tegin mälestuseks oma paistes näost pildi ka – punane paks nina, turses silmad, ärahõõrutud ülahuul. silmad lahti pilt reedab rohkem aga seda ei tihka näidata.

Helistasin perearstikeskusesse ning mulle lubati, et perearst helistab mulle varsti tagasi. Üritasin tunnikese magada ja järgneva tunni ahastasin, et keegi pole helistanud ja perearstikeskuse telefonid on ka juba automaatvastaja peale pandud. Helistasin viimase piiri peal olles perearsti nõuandeliinile ja küsisin, mida ma pean tegema, kui perearsti kätte ei saa. Mulle öeldi, et minge EMOsse ja esitage hiljem perearsti vastu kaebus, sest isegi lühendatud tööpäev ei tohiks nii lühike olla (kell oli siis 12). See oli minu jaoks hästi kummaline soovitus. Ise nagu ei tunne, et hakkaks kaebama, kui terve see aeg on mind ju vaid aidata tahetud. Nats douche move oleks, ei? Igatahes kaalusin juba EMOsse minemist aga mu kaine mõistuse juures mees soovitas ikka natuke oodata ja saingi oma oodatud kõne. Ma sisuliselt anusin arstilt antibiootikume, sest mu keha lausa värises suurest valust ja hirmust. Ma ei teadnud enam, mida teha või kuidas end aidata. Ma olin terve nädal hoolikalt oma keha toetanud ja kõikvõimalikel viisidel aidanud aga ei suutnud lõpuks seda enam taluda ning valisin antibiootikumid. Need polnud mu esimene valik aga vestlus ämmaemandaga ning tasakaaluka naisseltskonnaga muutsid mu jäika seisukohta. Need on emotsionaalselt mind juba rahustanud, sest tean nüüd, et kaob põletik, mis oleks võinud edasi areneda millekski palju tõsisemaks ning märkimisväärselt on vähenenud ka valu. Juba täna hommikul suutsin eristada kahte lõhna ning ma ei jõua ära oodata, kuni ma saan päriselt süüa kõiki neid asju, mis mind kapis ootavad. Nii, et maitse ja lõhn ka ikka juures on.

Pärast antibiootikumikuuri teen läbi ulatusliku probiootikumi kuuri ning söön iga nädal vähemalt kilo hapukapsast ära, kui mitte rohkem ning hangin endale kuskilt teeseene. Kuna mul enam pimesoolt ka pole, siis pean eriti hoolsalt oma soolestiku toetama. Loodan, et ülejäänud rasedus möödub tervelt ja rõõmsalt, sest pidin haiguse tõttu nii paljud toredad asjad vahele või täitsa ära jätma: kaks joogatundi, teatrikülastus Pojaga, tädi juubel, üksipuhkus Rakveres ning esmakordne kohtumine armsa sõbrannaga. Kõiki ootasin nii suure elevusega ja nii valus oli järjest kõik üles öelda. Teatripiletid läksid õnneks õigesse kohta ning spaapuhkuse saab ka teisel ajal korraldada aga tädi juubelit enam ei saa, tundus olevat väga lahe pidu. Vähemasti saime tordi näol veidigi sellest osa.

Õnneks on see haigus varsti möödas ja seljatatud. Ma juba näen kuidas ma õues päikese käes aega veedan, külma kartmata. Kuidas olen võimeline kodus toimetama, ilma et mind väsimus või valu murraks. Kuidas ma saan vaevata läbi nina hingata ning ulatuslik ohatis mu nina all ja sees on paranenud. Ja kuidas ma hindan oma head tervist. Kevad.

 

Advertisements

ÜKS KATSUMUS

Mina

olen väsinud.

Esmaspäevast alates olen olnud täielik perenaine. Kolm korda päevas teinud toekat toitu, tegelenud Tütrega, püüdnud kodu enam-vähem korras hoida ja samal ajal olla olemas operatsioonist taastuvale Mehele. Ja siis kannan ma kõhus veel kasvavat beebit ka. Ma tunnen, et ma järjest annan ja annan aga see tervisliku andmise piir on ületatud ja energiat pean nüüd juba enda arvelt andma. Ja kuskilt nagu ei saa juurde ka genereerida, sest ma pean olema kogu aeg olemas. Üks väga positiivne asi on aga see, et paariks päevaks tuli Mehe õde Taanist koju ja nad Tütrega väga meeldivad üksteisele. Õigesti ajastatud, Tütrel on palju põnevam ja minul sutsu kergem. Kuigi ma olen sellegi poolest üsna kurnatud, on see siiski kind of a big deal praegu.

Kaua enam nii ei jaksa. Tunnen end veel süüdi ka, sest ei jaksa. Ja siis olen väsinud ja nutan aeg-ajalt. Pikutan ja üritan magada aga und ei tule. Tütar tahab oma ehitisi näidata aga ma lihtsalt ei jõua tõusta. Olude sunnil pean end kööki vedama ja süüa tegema ja see võtab nii kaua aega. Kaks korda rohkem kui muidu, sest ei jaksa kiiremini. Ei taha kuskilt tellida ka, sest see toit pole tihtipeale kuigi tervislik ja toitev ja välja sööma minemise variant pole ka kuigi ahvatlev. Ilmselt nõuaks see isegi rohkem energiat kui kodus kokkamine.

Kodu korrashoidmine tähendab seda, et kõik on niimoodi piiri peal. Natuke siit, natuke sealt. Hea meelega rakendaks pesapunumise instinkti ja sorteeriks näiteks kõik riided ära ja jätkaks pudi-padist lahtisaamisega aga energiat jätkub ainult nõude pesemiseks ja Tütre mänguasjade ritta seadmiseks. Kõik on piiri peal. Minu breaking point pole ka kaugel ilmselt. Jummel, kui kasvõi üks päev keegi võtaks mu ülesanded üle ja laseks mul terve päev magada. Kui keegi tooks ühe lõunasöögi või tuleks valmistaks ühe toeka toidu, millest jätkuks järgmiseks päevaks ka. Või viiks Tütre toredat päeva veetma. Oeh, siis ma tõepoolest magaksin. Ja võtaksin võib olla ühe vanni ka.

TÄHELEPANU

Mees ütles mulle täna päeval, et tal on mulle üllatus. Kuna ma ei tundnud end kõige paremini ja veetsin enamuse päevast pikutades, siis see tegi meeleolu paremaks küll. Ootasin siis teda koju ja kui ta jõudis, andis ta mulle ühe infolehe lihtsalt. Ja kusjuures sellise, mille ma ise ka olen korra ühelt letilt korjanud. Nonoh. Rääkis veel juurde, et neil käid kontoris mingeid tooteid tutvustamas. No vaatasin siis seda infolehekest, mida ma eelmine kord väga ei uurinud aga millest ma üldises plaanis huvitatud olin ja mõtlesin, et mis ta siis veel mulle räägib. Ma hakkasin küll juba natuke kurvaks minema, et tõeline üllatus ikka – paberileht infoga. 😦

Aga see, mis edasi toimus tegi mu meele rõõmsaks ja andis mulle kinnitust, et mu soovid täituvad. Natukese aja pärast poetas ta mulle paberkoti toodetega ka ja ütles, et ta ei ole mingi nõme mees, kes annab mulle mingi brošüüri lihtsalt. Ta tõi välja kotitäie asju, mis ta pärast esitlust ostnud oli ja rääkis sinna kõrvale, mis ta nende kohta teada sai. Tegemist on kodumaise ettevõttega Chaga Health, mis pakub looduslikke ja tervist toetavaid toidulisandeid. Kuna ma olen kodus rääkinud sellest, kuidas ma tahan minna metsa musta pässikut korjama, siis oskas ta seda juba millegagi seostada ja mõtles, et mulle kindlasti meeldiks. Must pässik on väga võimas ravimseen, mida inimesed on kasutanud juba ammusest ajast. Igatahes, nende tootevalikus on lisaks musta pässiku pulbrile ka männikasvu-pulber (mis on imelise lõhnaga), külmkuivatatud pohlad ja mustikad (mis Tütrele väga maitsevad). Need on asjad, mis Mees meile koju tõi aga tooteid on neil veel. Neid võib panna toidu või joogi sisse. Täna õhtul juba jõime teed, millesse panin natukene kasekäsna- ja männikasvu-pulbri segu ning kui ma tavaliselt joon vaid ühe tassitäie teed, siis seekord võtsin teise ka. Männikasvu-pulbrit soovitan juba lõhna pärast ja musta pässikut tema immuunsüsteemi tugevdava toime pärast.

Mis mind selle asja juures kõige rõõmsamaks teeb, on asjaolu, et Meheni on hakanud jõudma infot, mis muudab tema vaadet enda ja meie eluviisile. Ta on hakanud nägema, et looduslike vahenditega enda organisimi toetamine pole mingi imelik ökovärk vaid täiesti adekvaatne lähenemine. Ta on ise hakanud välja pakkuma looduslike toodete kasutamist ja nüüd tõi meile koju asju, mille ostmist ma oleksin alles paar kuud tagasi pidanud viie peale kaitsma. Ja mul on tunne, et ta usaldab minu arvamust sellistes asjades rohkem kui enne. 🙂 Nii hea, et keegi pole kivisse raiutud ja kõik on võimelised painduma.

Mul on iga päev aina rohkem põhjust olla tänulik. Hea on olla heas meeleolus ja tervises ja peres ja armastuses!

MINU KÕHT vol 2

Nädala alguses käisin uuesti füsioterapeudi juures ja kuigi ma ei polnud eelnevalt ülemäära tubli olnud, siis Helle suhtus sellessa väga rahulikult ja julgustavalt. Eks see ole sage nähtus, et alguses on motivatsioon laes aga siis igapäevatoimetused segavad vahele ja on lihtne vabandusi leida. Sellest hoolimata olid mu mõõdud vähenenud ja peeglist vaadates on ka talje rohkem välja joonistunud.
Juba esimestel päevadel tundsin, kuidas mu kõhulihased tugevamaks muutuvad ja ma sain neid paremini kontrollida. Kuigi ma ei jõudnud vahepeal harjutusi teha, siis enamus ajast hoidsin oma kõhtu sees, tõusin voodist õigesti ja võtsin Tütart sülle õigesti.
Ja nendest kõrge värvliga pükstest nii palju, et nats on juba suured. Pärast pesu lähevad ideaalselt selga aga varsti muutuvad juba räpipüksteks.

Seekord sain natuke suuremat koormust peale ja harjutusi teen nüüd enamasti püsti seistes. Kuna see nädal olid palavad päevad, siis pani Helle mulle kõhule kolm roosat teipi. Need toetasid mu kõhtu ja ei pidanud splinti kasutama. See splint on natuke ebamugav, läheb paigast, veidi näpistab ja ajab higistama. Proovin olle natuke järjekindlam ja teen harjutusi väga hoolikalt. Lähen lausa eraldi tuppa, et miski muu ei segaks.
Järgmine kord, kui lähen, siis ma loodan, et mul on ette näidata suurepärased tulemused!

Lisan enne ja pärast pildid ja mõõdud siis, kui treeningperiood lõpeb.

Seniks soovitagu mulle edu ja järjekindlust! 🙂

KILOD

Aasta tagasi olin ma 18 kg raskem. Ma kaalusin raseduse lõpus 83 kilo. Iiks onju. Arvestades seda, et raseduse alguses olin ma 62 kilo ja vahepeal see isegi langes mingi 60-le. Nädal pärast sünnitust kaalusin 74 kilo ja sinnakanti see jäi veel mitmeks kuuks. Olin suht emalaev aga õnneks ma ise sain sellest aru vaid siis, kui end pildi pealt nägin. Kui Tütar sai 6-kuuseks, siis hakkas kaal iseenesest langema. Kaal näitas juba 6-ga algavat arvu, jäi pidama 67 juures ja nüüd pärast imetamise lõppu on see jälle langema hakanud. Nüüdseks olen 65 kg punktipealt. Siuh. Kolm kilo veel ja olen raseduseelses kaalus ja 5 kilo ideaalkaaluni. Ilus 60. Mitte et ma praegu ilus poleks, hehe.

Järgmise rasedusega tean, et pean end rohkem liigutama, tasakaalukalt sööma ja sünnituseks valmistuma. Liigutan rohkem nagunii, sest Tütar tahab möllata ja tervislikum toitumine on lapse saamise kõrvalnäht. Teadlikult toitumisharjumuste muutmine tuleb lihtsalt loomulikult. Lisaks on mul kavas hakata joogaga tegelema ja raseduse ajal saan isegi rasedate joogas käia.

Kas keegi oskab soovitada joogat algajatele? Ilmselt pean alles sügisel alustama, sest siis algavad uued kursused ja ma tahan koos grupiga ühel ajal alustada, mitte poolepealt üritada. Kui kellelgi on kogemusi, siis soovitused on teretulnud!

MINU KÕHT vol 1

Ma lugesin raseduse ajal Pere ja Kodu Beebi väljaandest artiklist Kõhukliiniku kohta. Siis ma lükkasin selle info kuskile tagaplaanile aga nüüd nägin jälle Pere ja Kodu ajakirjas selle reklaami. Kuna pärast sünnitust on mu kõht ettevõlvuv ja jätab mulje nagu ma oleks viiendat kuud rase, siis otsustasin selle kohta rohkem uurida. Ettevõlvuv kõht vihjab kõhulihaste diastaasile, mis tähendab seda, et kõhulihaseid koos hoidev sidelihas on välja veninud. Minul on see selle pärast, et mu kõht oli raseduse lõpuks minu keha jaoks liiga suur ja kuna mu lihased olid nõrgad, ei pidanud nad sellele vastu ja andsid järele.
Niisiis, mul on kõhulihaste diastaas ja kuna ma varem teadsin, et tavaliste kõhulihaste tegemine ei aita ja võib olukorra isegi hullemaks teha, siis neid ma ei julgenud teha. Lõpuks siis läksin Kõhukliinikusse, kus füsioterapeut Helle Nurmsalu õpetas mulle esialgsed harjutused selgeks. Nüüd esialgu neli nädalat treenin kolm korda päevas oma süvalihast, mis on mul kõige nõrgem. Lisaks kannan kõhu ümber toetavat vööd, proovin igapäevaelus mitte oma kõhulihaseid valede asenditega koormata ja hoian oma kõhtu konstantselt sees. Tundub karm aga tunne on hea. Just soetasin endale uued kõrge värvliga püksid, mida kandes ma lihtsalt pean kõhtu sees hoidma, muidu ma näen välja nagu laisk sardell. Tulemusi näha veel pole aga hiljem, kui treeningkava läbitud, saab vaadata enne-pärast pilte.
Diastaasiga on see värk, et tavalise treeninguga kõhtu korda ei saa, sest tehtavad harjutused ei soodusta tervenemist. Tavalised harjutused treenivad pindmisi lihaseid aga kõhu ristilihas on see, mis kõhtu sees hoiab. Mul on hea meel, et see punu, mis mul ees on, pole paratamatus. Mu lihased on lihtsalt nõrgad, neid saab treenida ja lõpuks on mul ilusam kõht kui enne rasedust. Ei ole küll sile ja veatu aga tugev ja terve.

Ma kirjutan üles oma kogemuse, et hiljem oleks hea tagasi vaadata ja motivatsiooni leida ja ehk saab keegi teine sellest inspiratsiooni. Praegu veel ei julge pilte panna aga kui juba muutust on näha, siis näitan. 🙂

SUPEREMA*

Kui laps on haige, siis lööb välja superemadus. Ema on kohe valmis nahast välja pugema, et lapse eest hoolitseda. Vabalt oleks ärkvel terve öö ja siis jalul terve päev last kaisutades. Kõik valu ja paha tahaks minema paitada, tahaks koguaeg musitada ja kallistada.
Tütar on praegu natuke kahtlase olekuga ja eile õhtul jäi ta mu kaisus magama. Ja nii me magasime pool ööd. Oli ebamugav veidi aga sellistel hetkedel on iseendast nii ükskõik. Kõik muu üleüldse on nii tühine. Vannitoas on üks okseplekkidega riidehunnik ja puhtaid riideid tuleb päevas mitu korda juurde otsida aga no täiesti savi. Sinnamaani, kuni laps hakkab end paremini tundma, on muud asjad ootel.

* Mitte segamini ajada supernaisega, sest kui laps on haige, võib kraanikausis olla pesemata nõusid ja puhas pesu voltimata.

HAMBAARST

Käisin täna üle viie (?) aasta hambaarsti juures ja lihviti ainult ühte plommi. Milline kergendus! Ma võib olla luban, et ma hakkan tihedamalt hambaarsti külastama aga kes seda teab. Iseenesest oleks endal lihtsam, valu ja väljaminekud oleksid kokkuvõttes kergemad. Ja hambaarst juures käimine pole üldse hull. Miks see nii hull tundub? Hambavalu on ju valusam, kui hambaravi. Aga tihti minnaksegi viimases hädas. Ma arvasin ka, et mul on viimane häda käes, kui mul ige valutama hakkas aga see läks üle. Mõtlesin, et võiks igaks petteks ikkagi ära käia ja see oli hea otsus. Süda on kergem, muidu ikka kripeldas kuskil, et äkki on mul kuskil mingi auk, mis varsti mu elu põrguks teeb.
Ma üritan ennast praegu eriti hoida, sest Tütar on veel rinnapiimal. Eks edaspidi hoian ka aga siis ei oleks see pisukene haigus nii suur põnts tervele elukorraldusele. Ma vähemalt arvan nii. Kui ma oleksin järsku haigusega siruli või vaevleksin mingi depressioonilaadse asja käes, siis mul oleks nii raske. Terve olla on ikka hea. Hea lihtne.

PS! Tütre hambad ei kükita enam niisama igeme sees!