SULLE

Tajun enda lähedal tumedat ja rasket kurbust aga ise olen hästi stabiilne. Tahaksin sirutada oma valgusekäe, et teha pai või tõmmata kaissu aga see on üks selline tumedus, kus peab natuke ise olema. Seda ei saa niisama ära ajada, headuse ja hoolimisega hajutada. Siin on oluline tunnete tundmine, nende aktsepteerimine ja läbi elamine. Eriti, et tihti on enda tundmised kõrvale lükatud, sest kellelgi on nii raske näha, kuidas teisel on raske.

Nii ma seisangi kaugemal ja lehvitan aeg-ajalt.

i see you

Kui enda raskete kogemuste peale mõtlen, siis näen, et need on olnud väga vajalikud ja ma ei muudaks mitte midagi. Samal ajal mäletan, kuidas selle kõige sees soovisin üle kõige, et saaksin magada kuni kõik see hullumeelsus on möödas. Mäletan ka seda, kuidas ma hirmsasti tahtsin kellegagi rääkida, kes oma pagasit kaasa ei tooks vaid lihtsalt kuulaks. Aga ise ei alustanud. Ja keegi ei küsinud. Ja kui küsisid, siis valesid küsimusi. Näiteks “kas sa sööd ikka piisavalt?” Ja ma valetasin, lootes vahele jääda.

Keeruline on olla keerulises olukorras, kus need, kellelt sa kõige rohkem tuge soovid, ei saa enda tunnetega ka hakkama, kuigi on ise täiesti veendunud just vastupidises. Ja sulle pannakse pahaks, et sa end halvasti tunned ning mõtlematult panustatakse olemise halvenemisesse. Teadmatusest, lühinägelikult.

Aga sa mõistad neid. Samas tead, et lõpmatuseni mõista ei jaksa kui poolele teele vastu ei tulda vaid oodatakse käed-jalad ristis.

i see you

Ole. Nii nagu sa oled. Ja ma olen ikka siin, ei liigu ja sa tead, sest mu valgusesõrm puudutab su tumerohelist süda. Niimoodi aeg-ajalt.

Advertisements

JULGUS USALDUS

Nii hea, et see nädal nüüd lõppemas on. Olen saanud paljude asjadega enda sees toimetada ning olen teinud huvitavaid avastusi, millega omakorda edasi töötada.

Esiteks, ma võin unistada küll üksi rannas, metsas, kohvikus ja mujal käimisest aga tõde on see, et kellegagi koos on see ikka kordades mõnusam ja tähendusrikkam. Samas üksi endaga vaikselt olla on ka mõnus aga neid hetki meeldib mulle leida just siis, kui justkui pole selle jaoks aega. Ja noh, praegu mul pole võimalik täitsa üksi nii kui nii olla – kaks hinge ühes kehas.

Teiseks, mu lapsed usaldavad mind – see lasteaiaga harjutamise nädal on mulle näidanud, et nad usaldavad mu valikuid ning kui ma ise olen järjekindel ja mõne koha pealt täiesti järeleandmatu (kuid sealjuures positiivne), siis nad võtavad selle omaks. Ja mitte niisama ei lepi vaid väga rahumeelselt ja mõistvalt. Siinkohal mängib rolli ka see, et olen oma mugavusest välja tulnud ning oma sõna maksma pannud, isegi siis, kui tahaksin väsimusest käega lüüa. Jube mõnus on nüüd, kui ma suudan säilitada meelekindluse olukordades, kus Poeg tahab aina külmkapi ust lahti hoida või Tütar kavalate läbirääkimisvõtetega magamaminekut edasi lükata. Pojale on muidugi veidi keerulisem asju selgitada nii, et ta mõistaks aga kuna tegelikult Tütar oligi see, kes oskas mulle juba pähe istuda, siis temaga on juba lihtsam. Enam ei ole nii palju vastu vaidlemist või isegi röökimist – nüüd pean ma kümne korra asemel viis korda ütlema, et palun pane mänguasjad oma kohale või praegu ei söö õuna, sest õhtusöök on kohe valmis ja me sööme kõik koos. Küll on hea tunne olla adekvaatne lapsevanem.

Kolmandaks, olen enda seest leidnud tahtmise üksi sünnitada. Mitte muidugi päris üksi – Mees on kindlasti sünnituse juures. Eelnevalt olin nii veendunud, et soovin kindlasti doulat kaasa aga nüüd tunnen aina rohkem, et soovin omaenda vägevusest tuge ja jõudu leida. Seda tunnet süvendas Briti sünnituslugu ja ma mõtlesin, et küll on vägev naine. Endas kindel ja kõigutamatu. Ma olen eriliselt võlutud sellest, kuidas ta Prantsusmaal sünnitades ennast kehtestas, sest seal on kogu protsess Eestiga võrreldes täiesti üle medikaliseeritud. Tema keha, tema laps, tema sünnitus. Vägev! Minge lugege. Enne sünnitust soovin aga toetust selle kindluse leidmisel. Et julgeksin end usaldada ja vabaks lasta. Kuigi tunnen, et olen ise juba oma loomulikul teekonnal sinna jõudmas. Peaksin ilmselt natuke Meest ka enda jaoks koolitama ja tedagi rohkem sünnituse lainele tõmbama.

olin ükskord eriti cute

Selle nädala lõpp on kujunenud tõesti mõnusaks! Eile õhtul sõime hoovis lina peal ahjulõhet ning täna hommikul õues laua ääres väikeseid kohevaid pannkooke. Mmm, nii hea, kui hommikul soe tuuleke juba paitab! August on ikka tõeliseks suvekuuks saanud. Ja nädal saab lõpetatud mõnusa lapseootushommikuga Õnnelaboratooriumis teemal “Toit ja turvatunne”. Teema, mis täna jälle üles tõusis. Täpselt õigel ajal, juba ootan!

NIHE

Minul oli üks huvitav elumuutev kogemus vahepeal. Täpselt Poja sünnipäeval eemaldati mul põletikus pimesool. Mind on korduvalt samasuguse kõhuvaluga EMOsse viidud, üle kontrollitud ja koju saadetud, sest midagi ei avastatud ning valu taandus. Seekord valu ei taandunud, läks tugevamaks ning kuna see oli mul korduv valu, siis otsustati lõikusele saata. Huvitaval kombel ei tundnud ma hirmu ega kahetsust vaid kohe alguses aktsepteerisin oma olukorda sellisena nagu ta oli. Vahepeal oodates, kui palatikaaslane oli lõikusel ja mina veel teadmatuses, millal ma üldse operatsioonile saan, hakkas mul natuke kurb ja üksik. Kõht valutas ja oli eelmise päeva lõunast tühi aga iiveldas ja öökima ajas. Valuvaigistit ka veel juurde ei tohtinud saada ning ma ei teadnud, kui kaua ma veel ootama pean. Olin eemal oma mehest ja lastest ning kuigi ma teadsin, et neil läheb hästi, igatsesin neid ikka. Oli ju ikkagi Poja sünnipäev.

Kuna ma olin ärkvel olnud kella kolmest saati öösel ning päeva jooksul vaid kergeid pooluinakuid teha, tukkusin ma nii palju kui sain, kuni tuli põlema pandi ja kaks palatikaaslast tagasi toodi. Samal ajal tuli valvearst mind üle vaatama ning otsustas, et lähen veel täna lõikusele. Oh, ma olin nii tänulik, et oleksin peaaegu nutma hakanud ja meele tegi paremaks ka tore noor õde, kes mulle operatsiooni jaoks spets hõlsti tõi, allkirjad võttis ja nalja viskas. Teel operatsioonisaali sain tunda värsket õhku, mis oli nii rõõmustav! Ja enne kui mind voodist lauale toimetati sain ma endale peale suure oranži  s o o j a  rätiku. Milline õnnistus! Ma lausa mugisesin selle all. Kõik inimesed, kellega ma kokku puutusin olid head ja inimlikud ja lõbusad, et mul polnud ühtki hirmuvärinat. Vahemärkusena mainin, et varasemalt värisesin ma üle kere juba siis, kui mulle öeldi, et varsti tullakse verd võtma. Natuke pelgasin anesteesiat (kuigi ootasin seda huviga) aga kui mask ette pandi ja ruum lainetama hakkas, sain ma võib-olla neli hingetõmmet teha kui ma juba ärkasin ja mulle öeldi, et tehtud. Jällegi – sain tunda hoolt ja sõbralikkust. Kurk oli hingamistoru tõttu ärritatud, mul oli peas hapnikumask ja ma tundsin, kuidas ma pean justkui uuesti hingama õppima. Ma olin nii väga unine aga rahulolev. Mul oli soe, valu oli läinud ning ma teadsin, et ma saan nüüd puhata. Varsti saan isegi vett juua ja võib olla isegi süüa.

Mind viidi üsna pea tagasi palatisse ning ma sain rahulikult terve öö magada, mis sest, et üks palatikaaslane trolli moodi norskas. Hommikul oli kummaline olla – vahepeal jälle iiveldas, enamus korrad suutsin selle siiski üle hingata ja olemine oli sarnane pohmelusele. Õnneks midagi ei valutanud, lihtsalt kergelt kurnatud olemine oli. Saatusekaaslasega juttu rääkides tundsin väga ootamatult nii suurt und, et pidin poole vestluse peal ütlema, et ma jään magama ja jäingi. Olime õnnelikud, kui vee joomisele anti roheline tuli ning kui hiljem meil kolme eri värvi vedelikke lürpida lubati ning kogu palat haiglast välja kirjutati ja me koju saime minna. Ma oleksin tegelikult isegi üheks ööks veel tahtnud jääda, sest vooditel sai puldiga seljatuge reguleerida ja see oli nii mugav. Kodus pidi patju sättima hakkama.

Kokkuvõttes oli mul tegelikult tore kogemus. Asja võeti äärmise tõsidusega. Võeti mitmeid analüüse, tehti uuringuid, küsitleti põhjalikult. Mulle ei saanud osaks mingit traumat, millega meedia tihti hirmutab, kui asi puudutab meditsiini ning mille tõttu ma külma kohtlemist pelgasin. Seetõttu aga oskasin ma töötajate soojust märgata ja hinnata ning jagasin ka mõned soojad sõnad, mis läksid saajatele väga korda. Minu mindset on igatahes muutunud.

Minu Mees oli ja on siiamaani imeline. Ta sai kodus väga hästi hakkama koos lastega ja hiljem Pojaga – minu ema võttis paariks päevaks Tütre enda hoolde. Ta võttis nii paljud ülesanded enda peale – esimestel päevadel tegi süüa ja vahetas mähkusid ning pani lapsed magama (mõlemad!). Järgnevatel päevadel viis hommikuti Tütre lasteaeda (siiamaani viib), pani Poja õhtul magama, tegeles temaga ka öösel ning lasi minul rahus diivanil magada. Ta koristas, käis poes, pesi nõusid, vannitas lapsi. Kuna mina midagi tõsta ei tohtinud, siis kõik tõstmised tegi tema – Poeg autosse, vankrisse, vanni, söögitooli või nendest välja. Pesukorvid trepist üles ja alla, poekotid autost tuppa. Tavaliselt teeme neid asju koos või vaheldumisi aga sel ajal tegi tema kõike. Ja kui ma talle imetlust avaldasin, siis ta ütles, viidates tema operatsioonist taastumisele eelmisel suvel: “Nüüd on minu kord sinu eest hoolitseda.” Imeline armastav, kannatlik ja toetav mees! Süda!

 

HOIAB

Kuna meil oli pikk nädalavahetus, siis otsustasime minna Hiiumaale ja sealsetele ka Poega näidata.  Mineku hommikul ärkasin ma palavikuga aga otsustasime siiski selle retke ette võtta. Ma pole mitu aastat palavikus olnud ja nüüd, kahe väikese lapse emana, jäin haigeks. Ja mina unistasin veel matkamisest sealses puhtas ja kuldses sügises… Asjade kokkulangemisel oli mul tekkinud piimapais. Temperatuur tõusis sinna 39 lähimaile ja kaks korda võtsin paratsetamooli ka, sest praami peal tudisemine ja valutamine ei tundunud hea mõte ning teine kord hakkasin ma kõrget palavikku kartma kuigi poleks pidanud. Pärast seda ma enam palavikku ei alandanud ja lasin kehal oma tööd teha. Jõin muidugi ohtralt taimeteed, toetasin immuunsüsteemi punase päevakübaraga ja sõin sipelgapuu koore kapsleid.

Miks ma sellest üldse kirjutan? Sest haige olles ma mõtlesin korduvalt, et miks. Miks ma nüüd haigeks jäin, miks mina jne. Mingi hetk tegid mu mõtted kannapööre ja ma avastasin, et ma jäin haigeks just siis, kui Mehel oli pikk nädalavahetus. Ma ei kujuta ette, kuidas ma oleksin kahe lapsega kaks päeva veel palavikus toimetanud. Just siis läksime Hiiumaale, kus ma ei pidanud söögi tegemise ja Tütre tegevusetuse pärast muretsema ning alati oli keegi, kes Poega krooksutas ja kussutas. Sain rahulikult pikutada ja puhata ja lõdiseda ja higistada. Kõik asjad toodi mulle kätte ja ma ei pidanud ennast liigutama kui ma parasjagu tundsin, et ma ei taha või ei jaksa. Ja Mees tegi kindlaks, et ma end selle pärast kuidagi halvasti või süüdi ei tunneks vaid elas mu higistamisele kaasa kui mul talumatult palav hakkas ning viis Tütre poolsaarele hereforde taga ajama ja maja ehitama, et mina saaksin terve see aeg väikese Poja kõrval magada. Ma julgesin end aidata lasta ja võtsin abi vastu tänu- mitte häbitundega. Ma olin tõesti tänulik. Mehe isa ja tema naine läksid spetsiaalselt õhtul apteeki, et mulle pärnaõisi tuua ja nad toimetasid Tütrega ka nii toredasti, et mul läksid silmad isegi natuke märjaks vist. Ja imekombel ma ei tundnud, et ma kuidagi ülemäära tüli teeksin, sest ma tean, et ise teeksin kellegi teise heaks samamoodi. Hea meelega käiksin apteegis kasvõi hilisõhtul, kui vaja. Hea on olla, kui inimesed on ümberringi nii head.

Ma ei tea, kas just seda oli mul vaja sellest kogemusest õppida aga niimoodi ma praegu sellele tagasi vaatan ja ei mäletagi enam, mis tunne on haige olla, sest seekord läks kõik üsna valutult. 🙂

Poeg vanavanaema süles tukkumas, pärast jutustasid omavahel veel tükk aega 🙂

SEIKLUSED ISEENDAS, KODUS JA TOIDULAUAL

Mu ämmaemand on väga numbrites kinni – iga kuu võib juurde võtta maksimaalselt 1,5 kilogrammi ja lapse liigutusi peaks iga nelja tunni tagant tundma. Kui liigutusi ei tunne, siis peaks beebit torkima, et ikka endast märku annaks. Ma pole seda teinud. Esiteks pole nagu vaja olnud ja teiseks, ma lihtsalt ei teeks seda. Mis mõttes keegi hakkab sind torkima samal ajal kui sul on näiteks kõige mõnusam uni käsil. Mind ei pane muretsema, kui ma neli ja pool tundi või isegi rohkem ühtegi liigutust ei fikseeri. Ma tunnen, et kõik on korras ja on kuni lõpuni korras. Minu tervis ja üleüldine enesetunne on väga hea ja ma olen veendunud, et ülejäänud rasedus on valdavalt samasugune. Ehk siis mõnus.

Kuigi ma tunnen poolehoidu rohkem loomuliku ja loodusliku suhtes, on mul olnud keeruline arstidele seda öelda. Seetõttu olen teinud kõik ultrahelid ja glükoositestid, mis arst on määranud. Järgmisel ämmaemanda visiidil oli plaanis panna paika viimase ultraheli aeg, kus vaadatakse, mis asendis laps on, kui palju on lootevett, mis on lapse kaal. Kuna Tütar oli sündides pea 5-kilone, siis ämmaemand arvas, et järgmise lapse puhul peaks veenduma, kas tuleb suure sünnikaaluga laps ja kui ultrahelis peaks selguma võimalik suur sünnikaal, siis ei lasta mul sünnitust oodata vaid kutsutakse esile. Olenemata sellest, kui suur või väike on lapse kaal, tahan ma, et sünnitus algaks ise, omal ajal. Samuti soovin ma sünnitada ise. See on minu valik ja ma pean selles veendununa ämmaemandale ütlema, et soovin viimasest ultrahelist loobuda. Sest see on ultraheli. Mõlema lapse peal olen ma näinud, et see pole kuigi meeldiv protseduur (Tütar hakkas sibelema, teine laps tõmbub krampi ja liigutab vähe kuigi muul ajal on väga aktiivne). Ma olen end kurssi viinud ultraheli mõjudega lootele ja inimkehale üleüldse ja ma leian, et kui ultraheli tehakse vaid sellel põhjusel, et määrata lapse kaalu (mis ei pruugi üldse täpne olla) ja ma olen otsustanud nii kui nii ise sünnitada, siis ma pole selle vajaduses veendunud, pigem vastupidi. Ma olen korra juba suure lapse sünnitanud ja seekord olen ma nii vaimselt kui füüsiliselt sünnituseks rohkem valmistunud ja ma tean, et kõik läheb kõige paremini ja just nii nagu peab. Muidugi võib ultrahelis igasuguseid asju selguda aga ma juhindun oma sisetundest, mis ütleb mulle, et minu lapsed on terved, mina ise olen terve ja “pigem karta kui kahetseda” siin puhul ei kehti. Kartmise asemel ma usun. Ja ma olen selles toetatud nii Mehe kui ka oma sünnitoetaja Karita poolt.

Toetusest rääkides. Ma sattusin kuidagi täiesti juhuslikult sünnitoetaja koolituspäevale, kus tutvustati sügisel alustavat sünnitoetaja õppekava ja seal tabas mind selgusehetk. See on minu teema. Sel sügisel ma küll õppekavaga ei liitu aga kunagi kindlasti kavatsen sellesse rohkem süüvida, sest mind pole kunagi ükski asi niimoodi kõnetanud. Tegelikult tutvun ma selle ametiga juba praegu. Avaldasin Mehele soovi lisatoetuseks – sünnituseks ettevalmistumiseks raseduse ajal, toetuseks sünnituse ajal ja ka pärast sünnitust – ja võtsin ühendust sünnitoetajaga, kellega olen nüüdseks kohtunud kaks korda. Ühe korra üksi, teisel korral koos Mehega. Ja ma ei kahetse üldse, ma tunnen, et minu jaoks on see praegusel hetkel õige ja ma olen nii tänulik, et Mees toetab mind selles, isegi kui ta ise päris täpselt aru ei saa, kuidas see vajalik on. Mul on täiesti imeline mees, kes on õppinud arvestama minu soovidega, ükskõik kui ebaloogilised või -vajalikud need talle tunduda võivad. Mõistlikkuse piires muidugi. Nende paari kohtumisega on mu turvatunne märkimisväärselt kasvanud. Minu võime usaldada iseennast, oma sisetunnet ja veendumusi on tugevam. Ma julgen rohkem usaldada. Kui ma tunnen, et ma olen õigel teel, siis ma jätan aina vähem ruumi vastu vaidlemiseks või ümber veenmiseks. Olen enda kohta avastanud nii mõndagi uut ja loonud seoseid lapsepõlvega ja vanematelt pärit mõtte- ja käitumismustritega. Olen pannud sõnadesse oma hirmud ja seeläbi nendest vabanenud. Olen õppinud rohkem iseennast ja aega iseendale väärtustama. Olen õppinud enda keha lõdvestama ja harjutanud valust läbi hingamist. Kõik need asjad on olulised sünnituse loomulikuks kulgemiseks. Kuna sünnitus on nii intensiivne protsess ja energia liikumine on nii võimas, siis on täiesti loomulik, et ülesse võivad kerkida allasurutud emotsioonid, eriti hirm. Eelmisel sünnitusel tundsin ma hirmu ja ebakindlust. Ebamääratust. Mul polnud aimugi, millises faasis sünnitus on ja kui kaua võib veel minna ja ma olin vahepeal üsna ahastuses, sest ma olin väga väsinud ja tahtsin magada. Sellistel hetkel oli Mehe kohalolu asendamatu ja väga oluline, ta tõi mu maa peale tagasi. Seekord tahan ise olla teadlikum ja rohkem kohal ning osata Mehe toetust paremini vastu võtta ja Karita kohalolu on kindlasti ka suureks abiks. Mul on veel palju õppida aga kui juba nüüd tunnen end sünnituse suhtes kindlamalt, siis edasi saab aina turvalisemaks minna.

Mul on väga hea meel, et saan rasedust nautida. Mulle meeldib rase olla, energia on hoopis teine, rahulikum. Mul pole erilisi tujude kõikumisi ega tunne end kuidagi ebastabiilsena. Vahepeal muidugi oli selline ärev periood, kui kooli lõpetamine lähenes aga see rahunes maha, kui ajapikendust võtsin (kui Facebooki seinale ilmusid järjest cum laudega magistri lõpetajad, siis mina lõpetan kutsekooli nelja aastaga, hehe). Aga nüüd, isegi kui Mees ära on (ja varasemalt on mul olnud ilma temata väga üksildane olla), olen ma olnud üllatavalt mõnusas meeleseisundis. Ma olen väga rahul oma eluga praegu, üleüldiselt. Muidugi on väiksed asjad nagu segadus kodus, mis liigub koristades minu eest lihtsalt järgmisesse tuppa ja jõuab ringiga uuesti mu selja taha. Tornaado Tütar on lihtsalt nii palju kiirem. Mul on hakanud asjad palju kauem aega võtma ja vajan mitut puhkepausi, enne kui kõik tehtud saab ja selle aja sees oskab ta näiteks kõik jalanõud erinevatesse tubadesse laiali tassida ja koerakrõbinad verandale puistada. Ja see üles-alla kükitamine ja tõusmine on väsitavad. Korra olen pidanud Tütrele voodi alla ka järele roomama, mille käigus ma tundsin vähemalt kolm korda, et enam välja küll ei saa. Aga asjad saavad siiski tehtud, mis sest, et mitmete puhkepausidega. Need pausid on väga mõnusad.

Mul pole siiamaani ühtegi märkimisväärset vaevust olnud. Kerged krambid jalgades, mida leevendavad jalavannid magneesiumisoolaga. Vahel harva surub laps nii alla, et tunnen natuke närvivalu. Mõnikord tunnen rohkem väsimust kui mõnel teisel hetkel. Erilisi isusid ka pole, välja arvatud see, et mulle meeldib jääkuubikuid krõmpsutada. Nagu eelmise rasedusega. Kaalu on juures kuskil 7 kg, mis minu arvates on päris hea, peab lihtsalt suvel suutma liiga paljust jäätisest hoiduda ja iga päev vähemalt üks jalutuskäik teha. Siis jääb suur kaalutõus olemata ning pärast sünnitust on ka kergem olla.

Toitumine on igapäevaelus suhteliselt tähtsal kohal praegu. Toitumise juures pööran tähelepanu sellele, kui toitev ja värske see on. Soovin, et see suund saaks meie pere igapäevasel toidulaual läbivaks. Tatrajahust pannkoogid ei ole nisujahust tehtud kookidest mitte ainult tervislikumad vaid ka mitu korda toitvamad. Kui nisujahust kooke võib ära süüa neli tükki, siis tatrajahust koogiga on juba enne teise koogi lõpetamist kõht täis. Tegin üks õhtu ka baklažaanilasanjet Paljas Porgandi blogist ja kui pärast klassikalise lasanje tüki söömist annab kõht juba uuesti märku, et tahaks veel, siis Merilini lasanje oli mitu korda toitvam ja ausalt maitsvam ka. Praegu on üks mu lemmikutest toitudest Sandra Vungi karjuse pirukas. Isegi suured lihasõbrad, nagu Mees ja Tütar mul siin on, söövad isuga. Mul on hea meel, et mu kulinaarsed avastusretked tulevad enamasti hästi välja ja tavaliselt perele maitseb. Olen hakanud ise rohkem improviseerima ja see toob igapäevaellu põnevust juurde.

Oeh, ma olen terve hommiku seda postitust kirjutanud, oleks aeg minna toimetama. Mehe tulekuks tahaks maja korda teha ja paar väikest muutust ka sisse viia.

Ma jätkan blogis oma liini – kirjutan oma eneseavastustest, pereelust, suhetest. Sellest, mis on mulle parasjagu südamelähedane ja paeluv. Ma tean, et lähedastele ja pereliikmetele on see natuke huvitavam kui lugejatele, kellega ma päris elus kohtunud pole. Aga minu jaoks on seda huvitav kirjutada ja kuna mu kirjutamise eesmärk on eelkõige iseenda toetamine, siis selle juurde ma jään.

Aitäh, et loete. 🙂 Ja aitäh, et aeg-ajalt tagasisidet annate.