SULLE

Tajun enda lähedal tumedat ja rasket kurbust aga ise olen hästi stabiilne. Tahaksin sirutada oma valgusekäe, et teha pai või tõmmata kaissu aga see on üks selline tumedus, kus peab natuke ise olema. Seda ei saa niisama ära ajada, headuse ja hoolimisega hajutada. Siin on oluline tunnete tundmine, nende aktsepteerimine ja läbi elamine. Eriti, et tihti on enda tundmised kõrvale lükatud, sest kellelgi on nii raske näha, kuidas teisel on raske.

Nii ma seisangi kaugemal ja lehvitan aeg-ajalt.

i see you

Kui enda raskete kogemuste peale mõtlen, siis näen, et need on olnud väga vajalikud ja ma ei muudaks mitte midagi. Samal ajal mäletan, kuidas selle kõige sees soovisin üle kõige, et saaksin magada kuni kõik see hullumeelsus on möödas. Mäletan ka seda, kuidas ma hirmsasti tahtsin kellegagi rääkida, kes oma pagasit kaasa ei tooks vaid lihtsalt kuulaks. Aga ise ei alustanud. Ja keegi ei küsinud. Ja kui küsisid, siis valesid küsimusi. Näiteks “kas sa sööd ikka piisavalt?” Ja ma valetasin, lootes vahele jääda.

Keeruline on olla keerulises olukorras, kus need, kellelt sa kõige rohkem tuge soovid, ei saa enda tunnetega ka hakkama, kuigi on ise täiesti veendunud just vastupidises. Ja sulle pannakse pahaks, et sa end halvasti tunned ning mõtlematult panustatakse olemise halvenemisesse. Teadmatusest, lühinägelikult.

Aga sa mõistad neid. Samas tead, et lõpmatuseni mõista ei jaksa kui poolele teele vastu ei tulda vaid oodatakse käed-jalad ristis.

i see you

Ole. Nii nagu sa oled. Ja ma olen ikka siin, ei liigu ja sa tead, sest mu valgusesõrm puudutab su tumerohelist süda. Niimoodi aeg-ajalt.

Advertisements

LAPSEOOTUSPÜHAPÄEVAHOMMIK

Olen täna terve päeva seda infot protsessinud, mida ma endasse käsnana hommikul imasin. Pole mitte midagi teinud – vaid söönud ja pikutanud ja maganud. Ja nii mõnus on. Kohati tunnen, et Meest see natuke ärritab aga ma ei lase end sellest praegu häirida. Sest nii mõnus on!

Käisin Ingridi lapseootushommikul (ta kirjutab üsna mu lemmikut blogi ka). Sain mingi uue turvatunde kihi. Julguse võtta aega ja end kuulata, tõeliselt kuulata ja seda endale toetumist nautida. Ingridit kuulates käis mu sees nii suur töö – väga palju protsesse läks käima, tekkis igasuguseid mõtted ja seoseid ning kui ma eelnevalt olin ette kujutanud, et räägin palju, siis olin hoopis täiesti vait, sest lihtsalt nii palju infot käis korraga läbi. Ühtegi sõna ei tahtnud ka kõrvust mööda lasta või kuidagi Ingridi hoogu katkestada.

Mul on Ingridiga mingi mõnus äratundmine ja esmakohtumine oli hoopis sellise vanad-tuttavad-hõnguga hoopis. Ja jummel, kuidas mu süda vahepeal nii härdaks läks – Ingridi lõbus ja selge, nii-nii teadliku pilguga tütar oli samuti seltskonnas. Ma olin taas nii õnnelik, et olen rase ja mulgi on varsti beebikene, sest vastasel juhul oleksin kannatanud raske beebipalaviku käes. Mõnus oli näha ema ja tütre vahelist tunnetuslikku suhtlust ning see väsinud beebi laul emme kaisus või mõnulev mugin imetades. Ahhh! Millised mälestused ja tulevikuvaated!

Mulle hästi meeldis seos turvatunde ja toidu vahel ning kuidas seda sama turvatunnet luua ka ilma toiduta. Ingrid rääkis, kuidas ta raseduse ajal sõi vahepeal kaneelisaiakesi ja jõi kakaod. Kui nüüd ise mõelda, millise tunde need toidud tekitavad või millal ma tahaksin neid süüa, siis kangastub mu silme ees karge sügis ning pimedad õhtud soojas toas oranži tulevalguse käes. Selline sossu villasokkide soe. Seostub väga tugevalt turvatundega.

Mul aga on praegu vajadus intensiivsete või minu jaoks veidi harjumatute maitsete järele – selliste, mis keelt kõditavad. Rohelised oliivid (mõnikord kiviga, mõnikord kivita), sinep, mädarõigas. Keelt kõditab ka gaseeritud vesi, eriti mineraalvesi ning eelistatavalt külm. Mul on ka hirrrrrmus vajadus midagi mahlast krõpsutada. Selleks sobivad värske lühike kurk, nuikapsas ja jääkuubikud, harva ka roheline õun. Ja jõudsin just selgusele, et mul on kala ka vaja. Ahjulõhe, suitsukala (lõhe, lest, ahven, you name it), paneeritud kalafilee, need La Tabla unistuste tacod õlletaignas küpsetatud valge kalaga, mmmh! Katsun end toidu suhtes rohkem kuulata ja seda tõeliselt nautida mitte iga kord mõelda, kas seda oli nüüd vaja. Oli jah vaja, ja just seda! Jube raske on end iga ampsu eest lõpuks piitsutada. Sellega on mul veel eraldi keiss aga kuna kaalu- ja välimuseteema on praegu niivõrd aktuaalsed ja õrnad, siis ma puudutan seda mõni teine kord, kui saan veidi kaugemalt vaadelda.

Üks väga mõnus teema oli veel maandus. Kuidas olla ja/või jääda kohale ning end maandada. See on jubeeeeee vajalik laste kasvatamisel ning tuleb kasuks ka sünnitusel – kui tead, kuidas seda võimsat keha läbivat energiat suunata. Ma olen varemgi tunnetanud seda kohal olemist, kahe jalaga maa peal ja nii edasi aga kui Ingrid ütles, et tema justkui hõljub õhupallina õhus ja vaid üks varbake puudutab maad ja et sellisest maa peal olemisest talle piisab, siis mu silmad avanesid erinevatele võimalustele. Mulle tuli meelde, kuidas ma ükskord üritasin vaimusilmas endale juuri alla ajada aga see tunne ei olnud mulle õige ega hea. Olen alati olnud selline pea pilvedes, helge ja lõbus ning üldse ei ütleks, et kahe jalaga maa peal. Täna tundsin, et mu tallad tahavad vaid kerget sambla kallistust. Hästi pehmet, nii et sellel saab nagu õõtsuda – vahel olen natuke rohkem maa peal, vahel natuke vähem.

Ah, kui väga äge see kohtumine oli! Valisime igaüks Klaarsuse Sõnumite hulgast ühe kaardi ning mina tõmbasin Valguse kaardi.

Sõnumid, mis mind kõige rohkem kõnetasid, minuga võnkusid, olid “ma valgustan ja toetan”, “ma näen selgelt” ja “tean oma vajadusi”. Ja “vaatan maailma armastavalt”. Selle pärast ma tundsingi hommikul vajadust endale kivid külge riputada – ämma kingitud rodokrosiit on mulle hästi mõjunud ning vajasin selle toetust ja kinnitavat energiat. Kannan seda armastuse energiat enda südame kohal ja käe ümber.

Avastasin just, et mu suhtumine erinevatesse olukordadesse on muutunud ning võib olla tõesti mängivad need uued kivid oma rolli. Ma võtan end palju vähem tõsiselt ning ei ketra mingeid üles kerkinud asju aina edasi, sest need tunduvad lahendamata. Annan neile lahendumiseks hoopis aega juurde ja ongi rahu majas. Meeleolu on mul tasane ja hea ning selle pärast ma Mehe ärritunud olekut ka väga tõsiselt ei võta. Sest ma tean, et kui mina suhtlen kergelt ja lõbusalt, kandub see talle edasi ning ka tema on lõpuks samasuguses meeleolus. Meil kanduvad need tujud üksteisele väga kergesti üle ja ebameeldivad olemised võivad seetõttu päris pikaks venida aga ma enam ei viitsi. Las need mured olla natukenegi eemal ja vaatame, mis saab. Siiani on väga mõnus ja harmooniline olnud, nagu päris. Ilma kripeldava tundeta, et midagi on justkui tegemata.

Phuuh, mul tuleb praegu nii palju uusi asju peale, millest mõtiskleda ja kirjutada. Teen parem pausi ja lähen käin ujumas. Sest ma saan!

HEA OLLA

Mul on väga hea enesetunne. See rasedus pole mul millegi tegemist takistanud – iiveldust pole, väsimus minimaalne, kuskilt ei valuta. Magada saan, Tütart kanda saan, tööd teha saan. Eriti hea on see töö osa, sest ma teen praktikat (120 tundi vaja kokku teha) ja nädalas 12 tundi olen seal rakkes ning loodetavasti aprillis saan kõik tunnid täis. Aeg läheb kähku ja kollektiiv muutub aina sõbralikumaks. Võib olla on asi päikeses, mis eile mu kukalt terve tööpäev soojendas aga sain natuke kiita ja täna kingiti mulle väike tulbikimp. Eelmisel nädalal kingitud kimp veel väsimise märke ei näita (aitäh, Getriin!) aga juba tulevad uued peale 🙂

Väike kõhukene hakkab ka juba vaikselt end näitama, koos natukese pekiga muidugi, kuigi kaalu pole veel juurde tulnud, pigem veidi maha läinud. Ma ei jõudnud oma kõhulihaseid täiesti kokku veel tõmmata ja jätkan sellega aktiivsemalt pärast sünnitust. Raseduse ajal teen ka kõhulihastele harjutusi, sest seekord tahan ma täiesti ise sünnitada. Ei mingeid tilguteid, lõikeid ja kõhule pressimist. Minu enda kõhulihastest ja hingamisest piisab. Ma tunnen end kindlamalt ja tean, et ma saan sellega hakkama ja sellest saab mõnus kogemus. Eelmine sünnitus oli ka ilus kogemus aga ma kahetsen, et ei olnud rohkem valmistunud. Selleks korraks olen ma juba pool aastat valmistunud. Ma söön tervislikumalt (sellele aitab kaasa minimaalne magusaisu) ja liigutan end rohkem. Lisaks kõhulihaste harjutuste tegemisele käin ma iga nädal joogas ja Mees kinkis mulle rasedate jooga DVD ka, et saaksin kodus natuke leebemalt joogatada. Ma olen endale eesmärgiks võtnud suveks peapealseis selgeks õppida.

IMG_5307-0 Jooga on the best ja mul on hea meel, et ma selleni jõudsin. Ma olen leidnud endale parima stiili, õpetaja ja koha. Tund toimub kristallidega täidetud toas, inimesi on parajalt ja kõik väga toredad. Reelika Rohtmaa on ka hästi tore noor õpetaja, kes kuidagi teeb pingete mahajätmise väga lihtsaks. Ta annab joogatunde Tallinnas Nõmmel, Kalamajas ja kesklinnas ning Tartus Tartu Joogakeskuses. Kui keegi on huvitatud, siis infot leiab Shakti jooga lehelt. Algajate kursusega liitumisega on juba hilja aga järgmine nädalavahetus toimub näiteks algajate kiirkursus. Tundi võib muidugi tulla või minna ka niisama ilma eelnevalt joogat tegemata – meiega on liitunud paar sellist ka ja tunnevad end väga hästi. Ja ma pean veel ütlema, et ma armastan räästalt tilkuva vee häält ja peaaegu mulla alt välja ilmuvate lillede lõhna. Täiesti kevade tunne! Ma juba unistan hommikusöökidest hoovis ja lõunauinakuid võrkkiiges.

PUHAS

Ma olen juba kirjutanud, et mu igapäevaelus asjad on lihtsalt hakanud juhtuma. Tegemise tahtmine. Nüüd on majapidamistöödele lisandunud õppimine! Seda ma olen väga kaua oodanud, sest terve oma kooliaja tundsin, et imelik küll, aga ma ei oska õppida. Minu jaoks selline tuupimine ja aja peale tegemine oli nii ebaloomulik. Sellel ajal ma polnud lihtsalt siiralt õppimisest huvitunud ka. Palju olulisemad olid igasugused suhted ja kõik sellega kaasas käiv – peod, riided, sõbrantsid, poisid. Kuigi ma pole kunagi mingi ilge pidutseja olnud ja praegu mõtlen enamustele pidudele kui pigem ebameeldivatele kogemustele, siis kõik peole eelnev oli alati põnev. Sõbrannadega riiete valimine, meigi ja soengu tegemine, muusika kuulamine, tantsimine, itsitamine. See oli parim osa. Peod ise ei olnud nii toredad. Toredad olid sellised lambikad väljaskäimised, kui mingit erilist plaani polnud – Hella Hundi park ja Protest. Mulle meeldis lihtsalt istuda, rüübata, inimesi vaadata ja suhelda. Niimoodi ma sain näiteks Mehega tuttavaks.
Aga ma kaldusin teemast kõrvale. Ma kipun seda tegema. Nüüd mulle meeldib õppida ja see muutub aina lihtsamaks. Ma tunnen, et olen valinud õige kooli ja õige eriala. Mind huvitab see, mida ma õpin ja ma saan klassiruumis õpitut visualiseerides kohe rakendada. Ma näen, kuidas need teadmised päris elus rakenduvad ja seda ma armastan kõige rohkem. Ma õpin elama. Ma omandan teadmisi ja oskusi, tänu millele ma ei jää kunagi päriselt hätta. Ma ehitan endale turvatunnet.

Täna istusin maha ja süvenesin ühte suhteliselt suuremahulisse töösse ja märkasin, et ei tunne enam tavapärast tülpimust või kohest igavust, mis enamasti õppimisega kaasnes. Mul oli päriselt huvitav ja ma nautisin seda aega iseendaga.

Võib olla ma muutun tänu sellele, et olen ema ja mu missioonitunne on võimsam kui enne. Võib olla selle pärast, et ma käisin regressiooniteraapias ja selle mõjud avalduvad järk-järgult. Võib olla selle pärast, et hakkasin tegelema joogaga ja mu energiad on hakanud liikuma ja tšakrad avanema. Võib olla kõik need korraga. Avanen ma igatahes ja ma tunnen, et olen kindlates kätes. Enda kätes. Sügise alguses kirjutasin võimsa energiaga täidetud sõnu ja need on hakanud manifesteeruma.
Milline jõud meis ja meie ümber on.

Tuleb proovida seda leida ja seda puudutada.

VIIS, KUIDAS ELADA

Ma kirjutasin ükskord, et lähen regressiooniteraapiasse. Käisin. Kohe pärast seda ma ei tahtnud kohe sellest kirjutada, sest see oli väga isiklik kogemus ja mul oli vaja natukene seedida. Aga nüüd olen ma aina rohkem hakanud märkama positiivseid muutuseid oma elus ja tahaksin sellest kirjutada.
Ma märkasin ükspäev, et koristada on mõnus. Koristamine juhtus kuidagi iseenesest. Nõud said iseenesest pestud, pliit küüritud, tolm tõmmatud. Vahepeal jõudsin veel naudinguga hommikusööki valmistada, reipal sammul Tütrega jalutamas käia ja hiljem kuuma tee saatel sarja vaadata. Mmmm. Ja just ükspäev ma tegin õhtusööki nii südamega, et ma panin lausa põlle endale ette ja kraanikauss oli ka hiljem nõudest tühi. Kõik varem nii tüütud ja tavalised tegevused on niivõrd põnevad ja päeva rikastavad, et elu on kohe poole mõnusam. Värvid on erksamad, väiksemadki lõhnanüansid on tuvastatavad, tolmukübemed mu ümber liiguvad nagu aegluubis. Ma tunnetan enda ümber KÕIKE. Eriti kogesin ma seda siis, kui ma Räpinas olin. Iga väiksemgi ilmamuutus oli suursündmus. Ma tundsin, kuidas Maa armastab kõike elavat ja ma olin tol hetkel nii tänulik, et ma seda üldse tunnetada saan. Elu on suursündmus ja viimseni nauditav elamus. Ma naudin seda, kui ma olen vihane; kui ma tunnen, et ma tahaksin kohe nutta; kui ma nutan; kui ma rõõmustan iga päikesekiire, huvitava pilve, magavate Tütre ja Mehe soojade kehade ja sügisvärvides Thunbergi kukerpuude üle. Kõik on nii ilus ja see protsess, nende muutuste märkamine on imeline. Ma olen elevil selle pärast, mida elu mulle toob. See on minu viis elamiseks.

Aga teraapiast. Alguses rääkisime pikalt juttu, terapeut kogus materjali ja pärast tegin läbi ka rännaku. See ei ole mingi hüpnoos ega mingi ülimalt maagiline asi vaid lihtsalt lõdvestusseisund, kus teadvus on vaigistatud ja on parem ligipääs alateadvusele ja sügavatele emotsioonidele. Kui ma olin mõnusasti oma pea tühjendanud, juhendas terapeut mu oma südamesse. Võiks öelda, et see oli lihtsalt mu ettekujutlus aga mis sellest, sest see töötas. Töötab. Vaatasin oma südames ringi, istusin nende mõnusate tunnete sees ja seejärel palus terapeut mul kutsuda südamesse oma teejuht, kes mulle nõu annaks ja suunaks mind tegelema just nende asjadega, millega parasjagu on vaja tegeleda.
Üks põhjustest, miks ma otsustasin regressiooniteraapia kasuks, oli see, et maikuus avastati mul sooles põletik. Mu alakõht valutas paremalt poolt, seda on varem juhtunud veel kaks korda ja kõik korrad olen ma käinud EMOs. Korra sain isegi kiirabiautos kohale. Esimesed kaks korda midagi ei avastatud. Kolm on kohtuseadus.
Igatahes. Ma käisin pärast seda ka vastava arsti juures, pidin minema kontrolli ka aga ma ju teadsin, et tavameditsiin siin ei aita. Põhjused olid palju sügavamal ja mul oli aeg oma allasurutud emotsioonidega tegeleda. Huhh. Need on pärit gümnaasiumi lõpuklassist, kui ma kogesin väga mitut esimest. Esimene poiss-sõber, esimene esimene, esimene lahkuminek. Esimene rasedus…
Raske on välja öelda neid asju, sest ma pole veel lõplikult selle perioodiga rahu teinud. Minu allasurutud emotsioonid on kurbus, süütunne, häbi, äng, viha. Kindlasti midagi veel. Ja need võisid väga hästi olla kogunenud just sinna soolde. Jäänud sinna pidama ja oma aega ootama. Ja ega nad seal niisama passinud, nendega tegelemist ei saanud ju lõpmatuseni edasi lükata, nii et seal nad siis arenesid põletikuks. Antibiootikumidega sai põletik minema peletatud aga emotsioonid ju ära ei läinud.

Teraapia juurde tagasi. Ma võin teid oma jutu sees ilmselt ära kaotada aga see tekst on ennekõike minu enda jaoks. Katsuge meeled avatuna hoida.
Mu teejuht oli suursuguste sarvedega hirv ja mu süda oli sügav ja hämar kõrgete puudega mets. Nii palju erinevat tooni rohelist. See ongi ju südame värv. Ma vaatasin süviti oma elu mitut aspekti. Oma suhet iseendaga, oma suhet Mehega. Enamus ajast tundsin ma end väga rahulikuna. Mul oli mõnus niisama uurida, mis teid pidi mu alateadvus parasjagu liigub. Kõige mõnusamad olid hetked, kui mitte midagi ei toimunud. Mu silmad olid küll kinni aga ma nägin vaid täielikku valgust. Kõik oli valge ja mu pea oli tühi. Ma arvan, et seda võiks nimetada nirvaanaks. Parim puhkus.
Rännaku ajal oli mitu märkimisväärset hetke ja ma toon välja kaks. Üks oli konkreetselt lõpuklassi kogemustega seotud. Ma istusin oma südame sees puude all samblal. Olin sinna kutsunud oma parima sõbranna ja Tütre. Kuna ma ise ei olnud jõudnud selle teemani vaid kümblesin oma meele avarustes, siis terapeut puudutas ühe sõnaga mu valusaid kogemusi ja ma puhkesin hetkega nutma. See tabas mind nii ootamatult. Metsa kohal käis üks sinine välgatus, mis lõpuks oli minu süles ja oli võtnud Tütre kuju. Helesinine Tütar puhkas oma pead mu õlal ja ma lihtsalt nutsin. Ma kogesin nii suurt tingimusteta armastust, et ma ei saanud sõnagi suust. Ma lihtsalt tundsin ja teadsin, et keegi ei süüdista mind, keegi ei ole minu peale pahane ja mulle saab osaks ainult armastus. Ma olen terve elu tundnud, et alati saab heaga. Ma usun ja ma saan. Ma saan, sest ma usun. See on minu jaoks nii lihtne ja elu ju peabki lihtne olema. Mina vähemalt usun nii.
Teine märkimisväärne hetk oli vahetult enne rännaku lõpetamist. Terapeut palus mul teejuhi käest küsida, kas tal on mulle veel midagi kaasa anda. Ja see, mis juhtus, oli nii ilus ja täpselt õige. Mu teejuht, hirvekuningas, puudutas oma koonuga mu rindkere. See puudutus helendas rohevalgelt. Ja täpselt seal, kus asub astraalkeha süda. Energeetiline keskus, südametšakra. See oli võimas ja ma hakkasin ennast ja maailma palju selgemalt nägema.
Minu vägi on armastuses. See on minu vahend maailmaga suhtlemisel ja see teeb mind nii õnnelikuks. Pärast teraapiat olen ma nii palju kasvanud. Ma olen hakanud ennast rohkem usaldama ja ma panen oma sõnadele ja mõtetele rohkem kaalu juurde. Ma olen endas kindel aga samal ajal avatud muutustele. Ma tean, et paljud võivad arvata, et see võib olla just nõrkus. Ma tunnistan, et olen kohati kergesti mõjutatav aga kohe alguses ei peagi kõike teadma ja õigesti tegema. Tegelikult on täiesti vastupidi. See on minu tugevus, minu kaitse. Mina ise teen enda otsuseid, keegi teine neid minu eest teha ei saa. Mina valin selle, et olen õnnelik ja halvad asjad ei pääse ligi.

Ma parandan maailma, sest ma armastan. Selline on elu, mida elada.

* Pean vajalikuks märkida, et selline viis elada on minu jaoks õige ja ühtlasi mainiksin, et regressiooniteraapia ei ole mingi imeline meetod, mis avab kõik uksed ja elu ongi lill. Igaüks leiab oma tee ise, mina kirjeldan oma teekonda. Muutused ja kõik hea tuleb iseendast.

KIRI

Suur hulk inimesi tunneb end hetkel nii abitult. Neis on palju emotsioone ja kõige rohkem on raevu ja kurbust. Lausa vihkamist. Tahaks midagi ette võtta – aga mida?
Mina ka tahaksin aidata aga füüsiliselt ei saa. Lihtsalt ei saa. Tahaksin minna võõraste inimeste juurde ja lihtsalt võtta nad oma embusesse. Pakkuda lohutust ja armastust. Aga nii ei tohi, nii võib vastupidine efekt tekkida. Aga pole hullu – ma saan mõtteis neile armastust suunata, puudutada nende hingi ja tasakesi distantsilt valgust saata.
Mu enesetunne on palju parem ja ma loodan, et nende oma ka.

Nüüd ma kirjutan ühe palve ühele väikesele hingele. Kirjutan, sest loodan, et need, kes seda loevad, annavad mu sõnadele väge juurde.

Sa oled ilus, sa oled hea, sa oled oluline.
Mul on väga kahju, et oled oma praeguses elus pidanud nii julma reetmist kogema. Ma tean, et sa tulid nii õppima kui õpetama ja need õppetunnid on väga karmid. Sa oled väga tugev ja vapper hing. Ma soovin kogu südamest, et sa tuled sellest välja veelgi ilusama ja paremana. Su ümber on inimesi, kes sind armastavad ja sind armastavad inimesed, kes ei ole su ümber. Paljude mõtted on koos sinuga ja ma loodan, et need jõuavad sinuni ja toovad sulle jõudu ja valgust. Ma soovin, et sind ümbritsevad tulevikus inimesed, kes armastavad sind, teevad sulle pai ja on sinu üle nii õnnelikud. Ma soovin, et sa tunned end turvaliselt ja sa oled kaitstud. Ma soovin, et ühel päeval oled sa niivõrd tark ja tugev, et oled võimeline andestama neile, kes tegid sulle liiga ja vabanema oma valust.
Kõige rohkem soovin ma, et sinust kasvab hea ja südamlik ja terve inimene. Saadan sulle palju valgust ja armastust. Loodan, et sa saad need kätte.
Sa oled ilus, sa oled hea, sa oled oluline.

Anette

MINU KÕHT vol 3*

Natuke aega tagasi käisin kolmandat korda Kõhukliinikus ja sain uued harjutused. Kui varasemalt olen ma treeninud siselihaseid, siis nüüd ma treenin lisaks nendele ka pealmiseid lihaseid. Six-packi noh. Ja ausalt, kui ma neid nüüd pingutan ja sõrmedega katsun, siis ma tunnen, et mul päriselt ka on kõhulihased. Kõht näeb palju parem välja ka. Ma luban, et panen üles pildid, kui Helle arvab, et ma enam jälgimist ei vaja ja ma temalt pildid ja mõõdud saan. Enne oli mu kõht ettevõlvuv ja vertikaalselt oli paras vagu sees. Nüüd on kõht palju ilusam, tasasem, tervem ja tugevam. Enesedistsipliin on mul palju parem kui varem aga siiski on arenemisruumi. Jahedamate ilmadega saan kanda ka splinti, mis tuletab meelde kõhtu sees ja rühti sirgena hoida.
Lisaks kõhule tahan ma üleüldiselt vormi saada. Ma käin väikestviisi jooksmas ja sügisest hakkan käima joogas. Häääästi tasakesi muudan oma söömisharjumusi. Ikka rohkem värsket ja vähem saia. Ma pean endale seadma eesmärgid, mille poole püüelda. Alguses suhteliselt väikesed ja realistlikud, et ma nendeni jõuaksin, siis tõuseb motivatsioon ka kõrgemale. Sügisel tulevad alati uued tuuled. Tuleb tahtmine end kätte võtta. Pärast suurt puhkamist on jahedamate ilmadega hea uute asjadega alustada.

Ma vist valmistun teiseks raseduseks. Ma tahan saada tervislikumat rütmi sisse, et siis raseduse ajal ei oleks vaja midagi järsult muuta. Ma mõtlen selle peale väga palju. Ma tahan saada vormi, tahan süüa tervislikumalt, tahan olla hea naine, tahan olla hea ema. Tahan uut kodu, tahan autot. Tahan, tahan, tahan. Peaks ümber sõnastama.

Mul on hea vorm, ma toitun tervist toetavalt, ma olen hea naine, ma olen hea ema. Mul on uus kodu ja mul on auto. Afirmatsioonid. Ma olen terve, mu mees on terve, mu laps on terve, mu koer on terve. Meil on piisavalt palju raha ja jääb ülegi veel. Meil on hea ja ilus elu ja me oleme õnnelikud, sest me oleme koos.

*Selles sissekandes on teemade käsitlus natuke mitmekesisem kui pealkirjast järeldada võiks.

HOMMIKUD

Mul on vaimusilmas pilt, kuidas ma olen koos Mehega hommikul valges köögis katnud laua ja kuidas me koos terve perega hommikut veedame. Laual on keedetud muna, värskelt hakitud roheline sibul, pehme või ja valgetes tassides aurab kohv. Tütar on pidžaamas, minul on seljas suur valge t-särk. On kaks varianti: kas ma olen rase või meil on juba väike beebi. Ja juuksed on mul lahti ja natuke sassis.

Niimoodi unistan.

20140514-110910.jpg
Allikad 1 2 3 4