NOPPED JA MÕTTED

Mina olin vahepeal väga rahulolematu ja stressis, siis jälle ülimalt õnnelik ja nüüd jälle kripeldab. Kevadel ja suve alguses oli raske, sest Mehel oli tööl kiire, koolis olid eksamid ning lisaks veel autokool. Mina tegelesin kodus koduga ja kahe lapsega, kellest ühel hakkasid hambad tulema ja teine tundis ümbritsevat survet ning andis sellest aktiivselt märku. Siis oli meil turjal üks suur stressikuhi ja esimest korda elus sain ma aru, mida tunnevad mehed, kui naine nendega lihtsalt õiendab, sest Mees kipus korduvalt niimoodi minuga õiendama. Ma üritasin olukordi nagu lahendada ja jõuda tuumani aga lõpuks ma olin nii segaduses, et ma lihtsalt ei osanud midagi teha. Lihtsalt ei saanud aru, milles asi tegelikult on ja pärast oli paha ja väärtusetu tunne. 😦 Proovin edaspidi tähelepanelikumalt jälgida, kuidas ma ise suhtlen, sest no tõesti paha tunne oli. Sain isegi solvunud silent treatmenti proovida. Pärast seda, kui stress vähemaks ja tunded sõnastatud said, hakkas nii kerge. Kuskil jaanipäeva paiku olin ma ikka väga õnnelik – nautisin pereelu, naersin, mängisin lastega, armastasin KÕIKE. Korduvalt väljendasin oma õnnetunnet ja kõik oli nii ilus ja hästi, isegi kui ilm ja olemine oli ebamugav või niisama kehv. Selle õnneliku perioodi haripunktiks oli imeline pulm, kus me Mehega kahekesi käisime ja ma tundsin, et ma lausa säran.

Aga siis me läksime reisile. Kõik oli väga põnev ja ilus ja lahe aga omavaheline läbisaamine oli no ma ei tea… imelik. Kuidagi ei saanud nagu oldud, kogu aeg vaheldusid toredad hetked ja siis oli jälle vaja mingeid läbirääkimisi pidada ja vaielda ja appi. Esimestel päevadel eriti. Mõni ime siis, et mõlemad lapsed palavikus olla said ja me kõik nohuseks jäime. Instagramis said jäädvustatud need mõnusamad hetked ja kuigi kõik ei olnud kohapeal nii roosiline, kui sealt mulje võis jääda, olid need hetked ikkagi päris. Reis oli meil tore, saime lahedaid elamusi kogeda ja ilusaid kohti näha. Liiklesime enamus ajast christiania rattaga – mina istusin lastega ees kastis (Poeg kandelinas, Tütar minu jalgade vahel) ja Mees väntas. 15 minutit sõitu ja mu tagumik hakkas ära surema. Paaril viimasel sõidul võtsin endale istumise alla piimakasti ja palju lahedam oli – mugavam ja ruumikam. Rattaliiklus on Kopenhaagenis väga lahe ja organiseeritud. Enamus liiklevad rattaga ning tipptunnil pidavat esinema isegi rattaummikud. Järgmine suvi mõtlesime Mehega, et läheme kahekesi Amsterdami ja sõidame seal kahekesi ratastega nii palju kui hing ihkab. Mina seekord kusjuures ise vändata ei saanudki.

Kuna me elasime Kopenhaagenis Mehe õe juures, kes oli meile sellel reisil tohutult suureks abiks linna tutvustamisel, laste hoidmisel, majutuse pakkumisel ja soovituste andmisel, siis sai Tütar oma kalli tädiga aega veeta ja ka tema korterikaaslastega trallata.

Mul on üks üsnagi häiriv omadus põdeda selle pärast, et ega ma ometi kellelegi tüli ei tee. Terve reisi aeg see näris mind ja ma pole sellest ka kellelegi rääkinud. Ma kardan, et ma teen tüli ja mu lapsed teevad tüli. Et ma ei meeldi kellelegi ja tüütan teisi ning see kandub mu lastele üle. Kuigi ma arvan, et mu lapsed on maailma kõige lahedamad maailmas, tunnen ma, et kui ma lasen teistel nendega tegeleda, siis ma olen justkui koormaks, mis omakorda ei ole kuigi tore koorem mu lastele. 😦 Praegu sellest kirjutaminegi muudab mind ärevaks ja see on vist osaliselt ka põhjus, miks ma nii pikalt blogi kirjutanud pole. Ilmselt see tunne käib mul hooti tugevamalt ja siis jälle vaiksemalt. Ma olen teadlik, et suur osa sellest on mu peas ja lapsepõlves kinni ning kui ma nii intensiivselt kardan, et ma olen igav ja tüütu, siis ülla-ülla – nii ongi! Self-fulfilling prophecy. Jällegi üks teema, millega tegeleda.

AGA korterikaaslased olid uskumatult toredad ja minu suureks meeldivaks üllatuseks lastega väga sõbralikud. Mängisid ja lõbutsesid nendega hea meelega. Tütrel on ka oma tädiga mingi eriline side, nad meeldivad üksteisele väga ja saavad omavahel hästi hakkama. Siit ka mõned valusad okkad minu emasüdamesse, sest ma tunnen end süüdi, kui ma pole saanud talle pakkuda seda lähedust, mida ta vajab. Reisil olles hakkas Tütar oma venna vastu tundma teatavat armukadedust, sest Poeg oli pidevalt minu küljes. Venna nõudmistele vastati suurema tõenäosusega kui tema omadele ja ohh, kuidas mu süda selle pärast valutas ja valutab siiani. Tema sai kõigilt teistelt palju tähelepanu aga selgelt oli näha, kuidas ta vajas just minu jagamatut tähelepanu. Nüüd proovin iga päev vähemalt pool tundi olla ainult ja ainult Tütrega. See toidab minu hinge ja ma näen, et ka tema oma.

Kasvatusteemadega on ka meil praegu mingi kriis. Viimasel ajal pole me Mehega kui üks tiim. Mina justkui teooriat tean ja praktiseerin aga kui samal ajal teine pool mingil hetkel midagi hoopis vastupidist teeb, siis ma tahaks lihtsalt peast kinni haarata ja karjuda. Ja selgitustööd ka ei saa teha, sest iga minu argumendi peale öeldakse “ma ju näen, et see ei tööta!” Aah, ma oleks praegu nagu kuskil okkalises põõsas kinni ja saan igalt poolt torkida. Pole veel julgenud ennast välja rapsida, sest see saab kindlasti olema valus aga kuskilt ma ju pean pihta hakkama. Ma olen päris hädas praegu. Threenageri iga on keeruline ja meid pannakse ikka korralikult proovile. Praegu ma tunnen aga, et meil ei ole vaja teha lapse kasvatamist vaid lapsevanema kasvatamist. Äkki on pereterapeut mingi variant? Oeh! Igatahes, ma loodan, et me saame sellest järjekordsest rahutukstegevast perioodist läbi ja nii, et kõik on rahul ja õnnelikud.

Vist hakkas kergem.

Advertisements

ÜLEPINGE

Ma olen proovinud siin rahulikult võtta ja elada omas rütmis, nautida aega kodus ja lastega ning vaikselt jõuludeks valmistuda ja see on mul väga hästi välja tulnud. Väga mõnus jõulune elevustunne, kingituste pakkimine, kuuse ehtimine ja ootusärevus. Mul on üle mitme aasta taas jõulutunne. Lumeliblikatega ja puha.

Aga mingi hetk hakkasin sellest väsimust tundma ja meeleolu on keskmisest kauem suhteliselt tuim olnud. Ehk siis vähemalt kolm päeva. Ma olen väsinud oma lastest ja ma ei taha olla väsinud oma lastest. Ma veedan nendega koos enamuse oma ajast ja jube kehv on, kui mulle ei see lõpuks ei meeldi. Siis hakkabki kõik kuhjuma ja sealt tagasi tulla on raske. Jõuluootuse varjus hakkasin aina sagedamini tundma, et mul on vaja pause. Mitu korda mainisin Mehele ka aga see kuidagi aina lükkus ja lükkus edasi. Justkui mul peaks olema eriti väljakutsuv päev, et mingigi paus ära teenida. Pähh. No miks on koguaeg sellised mõtted, nii raske on! Nüüdseks tunnen, et eriliselt ajusid kärsatav päev pole kuigi erinev nii öelda heast päevast. Ja siin lööb errori ette. Viimane hetk endale hetk võtta.

Ja eile ma läksingi õue trepi peale istuma ja hingama ja mõtlema ja kakaod jooma. 15 minutit ja ma tundsin ennast paremini. Väga unisena aga siiski paremini. Ma tundsin väga selgelt, et mul on vaja end kuidagi maandada, sest liiga tihti hiilisid ligi süütunne ja hirm ja äng. Jee, jõulukuu onju. Ja kui ma juba mingeid tundeid tunnen, siis need võivad mu halvata. Mõnikord olen leidnud end vannitoa põrandalt tundeid üle hingamas, sest need on nii talumatud, et murravad füüsiliselt maha. Jube. Samal ajal on mul oskus end eemalt vaadata. Eraldada end nendest tunnetest ja kinnitada, et need on mu elukogemusele vajalikud. Juba sellest saan ma jõudu ja toetust aga vahel on vaja midagi rohkemat. Kasvõi natukene rohkem. Kui päevast päeva elada nii, et enda vajadused on pigem tagaplaanil, siis läheb meelest ära endale puhkust lubada või küsida. Või mis meelest ära. Koguaeg on tunne, et mul on vaja puhkust, mul on vaja puhkust aga ikka leiab vabandusi, miks ei saa ja ei või. Miks on nii lihtne endale vastu töötada?

Nüüd ma küsin puhkust nii tihti kui mul vaja on. Sest mul on vaja. Ma hakkasin tundma juba teravat pahameelt Mehe suhtes, kes mõnikord lihtsalt niisama diivanile istub ja puhkab. Või laupäevahommikuti läheb kohvitassiga üles arvutisse mängima. Et miks mina ei saa! Sealt need tülinad ja nähvamised tulevadki. Üks on rahulolematu ja näeb isiklikku solvangut igas asjas, mida partner teeb. Õnneks see pole paratamatu ja selle parandamiseks pole ülemäära palju vaja.

Igatahes. Täna õhtul. Pool tundi. Õues. Pimedas, trepi peal. Seekord teen teed.

Mõnusam luristada.

Ja mu pinges keha tahab massaži ka. Veel selle aastanumbri sees.

ÜKS KATSUMUS

Mina

olen väsinud.

Esmaspäevast alates olen olnud täielik perenaine. Kolm korda päevas teinud toekat toitu, tegelenud Tütrega, püüdnud kodu enam-vähem korras hoida ja samal ajal olla olemas operatsioonist taastuvale Mehele. Ja siis kannan ma kõhus veel kasvavat beebit ka. Ma tunnen, et ma järjest annan ja annan aga see tervisliku andmise piir on ületatud ja energiat pean nüüd juba enda arvelt andma. Ja kuskilt nagu ei saa juurde ka genereerida, sest ma pean olema kogu aeg olemas. Üks väga positiivne asi on aga see, et paariks päevaks tuli Mehe õde Taanist koju ja nad Tütrega väga meeldivad üksteisele. Õigesti ajastatud, Tütrel on palju põnevam ja minul sutsu kergem. Kuigi ma olen sellegi poolest üsna kurnatud, on see siiski kind of a big deal praegu.

Kaua enam nii ei jaksa. Tunnen end veel süüdi ka, sest ei jaksa. Ja siis olen väsinud ja nutan aeg-ajalt. Pikutan ja üritan magada aga und ei tule. Tütar tahab oma ehitisi näidata aga ma lihtsalt ei jõua tõusta. Olude sunnil pean end kööki vedama ja süüa tegema ja see võtab nii kaua aega. Kaks korda rohkem kui muidu, sest ei jaksa kiiremini. Ei taha kuskilt tellida ka, sest see toit pole tihtipeale kuigi tervislik ja toitev ja välja sööma minemise variant pole ka kuigi ahvatlev. Ilmselt nõuaks see isegi rohkem energiat kui kodus kokkamine.

Kodu korrashoidmine tähendab seda, et kõik on niimoodi piiri peal. Natuke siit, natuke sealt. Hea meelega rakendaks pesapunumise instinkti ja sorteeriks näiteks kõik riided ära ja jätkaks pudi-padist lahtisaamisega aga energiat jätkub ainult nõude pesemiseks ja Tütre mänguasjade ritta seadmiseks. Kõik on piiri peal. Minu breaking point pole ka kaugel ilmselt. Jummel, kui kasvõi üks päev keegi võtaks mu ülesanded üle ja laseks mul terve päev magada. Kui keegi tooks ühe lõunasöögi või tuleks valmistaks ühe toeka toidu, millest jätkuks järgmiseks päevaks ka. Või viiks Tütre toredat päeva veetma. Oeh, siis ma tõepoolest magaksin. Ja võtaksin võib olla ühe vanni ka.

PEAVALU

Vahepeal oli periood, kus ma Pinterestis ringi tuulasin ja kodukujunduseks inspiratsiooni otsisin. Tahaksin praegu ka pilte vaadata ja unistada aga kui varem tekitas see mõnusa elevusetunde sisse, siis nüüd ma ärritun. Mul pole päriselus neid ideid kuskile panna ja nad aina kogunevad ja kogunevad ja siis olengi ärritunud. Ei viitsi enam mingeid koduajakirju või mingisuguste konkursite võidukodusid ka vaadata. Varem oli ikka tore uurida aga praeguseks olen ma sellest väsinud. Õudsalt tahaks oma kodu punuda aga kui ei saa, siis pikapeale tekib tüdimus.
Me oleme koduotsingud praegu katki jätnud ja otsustasime Mehega, et lõpetame koolid ära ja siis vaatame edasi. Vaatame hoopis teises suunas. Miks osta praeguste hindade juures uus korter ja kolida sisse, endal näpud põhjas? Ei näe mõtet, kui samal ajal saab maal või hoopis kuskil välismaal vähema eest maja. Üürida ka ei taha, sest praegu on meil tegelikult kõik hästi. Katus pea kohal, tuba soe ja maksame kommunaale. Hoov on ka. Saab Koera kasvõi aknast õue lasta. Palju plusse on aga minul on suuuur hiigelsuur vajadus omaenda kodu luua ja selle ootamine ja ootamine tekitab väsimust ja tüdimust. Tahaks nii, et ei oleks enam tunnet, et kuskil mujal on parem. Ma tean, et see on võimalik noh.

Ohh. Ma olen praegu kuidagi eriti väsinud ja unine ka, niiet ma parem lähen ja magan oma meeleolu paremaks.

TARBIMISPÜHAD

Eks jõulud ole üks tarbimispüha. USAs on enne seda veel tänupühad oma Black Friday ostuhullusega. Inimesed muutuvad täiesti elajateks. Eestis nii hull pole aga see sisseostude tegemine võtab nii läbi.
Eile käisime siuhsäuh Kristiine keskusest läbi, tegime kiiresti planeeritud ostud ära ja tulime tulema. Läks isegi hästi selle rahvamassi keskel, oleme ka hullemaid kogemusi saanud. Aga õhtul oli ikka nii väsinud olla.
Irvasime Mehega ühe poolvalmis mänguasja üle ja panime talle nimeks Tuumapomm. Vot nii väsinud olime.